Slava Ukraine
Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon minevikust »

Taevasilla loojate vaikiv tunnistaja ehk matrikkel räägib

07.12.2022 | | Rubriik: Persoon minevikust, Ühiskond

Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli matrikkel nr 15551 anti 1936. aastal teoloogiat tudeerima asuvale (Ferdinand) Tõnis Tennole. Teise poolaasta õpitulemustest annab tunnistust õpinguraamatu lehekülg, kus on õppejõudude nimed, kellele matrikli omanik on eksami sooritanud: mag Masing, prof Kõpp, mag Roos, prof Tennmann, dr Freymann, prof Sild, cand Vilhelmson.

1. detsembril tähistasime emakeelse Tartu ülikooli aastapäeva. Iga universitas’e koosseisu kuulub usuteaduskond, nii ka Tartus. Vaid võõrvõimu survel on see olnud suletud. 1991. aastal taasavatud usuteaduskonna vilistlasena räägib Indrek Tenno oma vanaisa Tõnis Tenno loo, kes õppis teaduskonnas enne II maailmasõda. Lugu sai kirja lehitsedes vanaisa matriklit nr 15551.

Kui Eesti Vabariik 1991. aasta 23. augustil pärast mitmeaastast vabanemisteed sillutavat sündmuste jada lõpuks ka ametlikult taasiseseisvus, oli Tartu ülikooli usuteaduskonna uus tulemine juba täies hoos. 

Küsimus tahtevabadusest

Suvel olid ära toimunud sisseastumiseksamid – essee kirjutamine ning võõrkeele ja ajaloo eksamid, millele lisaks pidid kõik usuteaduskonda õppima asuda soovijad läbima ka vestluse vooru. Mitme kultuurikorüfee palge ette astumine võis osutuda ladusaks jutuajamiseks või piinlikuks katsumuseks – olenevalt kandidaadi enda häälestatusest ja haritusest. Näiteks küsimustele, kas tahtevabadus on piiratud või kas Piibel on Jumala ilmutus või Jumala ilmutuse sümbol, ei pruukinud Kalle Kasemaa, Peeter Oleski, Hando Runneli ja Sulev Vahtre ette ilmunutel olla üldsegi mitte mugav vastata. Vestlus suurvaimudega oli kui trikoovoor enne lõplike tulemuste teatavaks tegemist, aga vestlus tegi ka selgeks: taasavatud usuteaduskonda tudengiks saamine on auväärt asi. 

Kui uks kinni, siseneti aknast

Usuteaduskonna sulgemisega ei oldud 1940. aastal aga lepitud niisama lihtsalt. Nii proovitigi Saksa okupatsiooni ajal teaduskonda taasavada, aga ka uued okupatsioonivõimud nägid eestikeelses kõrgemas teoloogilises hariduses enda (taas)saksastamise plaanide teostamise segajat. Võimalik, et hellitati unistusi Estland’ist kui kogu tulevase Ostland’i mustermaast, kus saksa keel kui ülemkeel kõlaks taas ka paljude kirikute kantslites. Ja ometi – kuigi uks oli pauguga kinni löödud, roniti kateedrisse sisse aknast. 

Olukorrast väljapääsu otsides leiti võimalus luua uus õppeasutus nimega Usuteaduslik Instituut, mis kuulus küll juriidiliselt Eesti kirikule, kuid asus sisuliselt ülikooli juures täitma suletud teaduskonna ülesandeid. Seegi hädavariant ei kestnud kaua. 1944. aasta sügissemestriks olid uute, nüüd juba taas punaste okupantide teoloogiavastane meelsus ja usuhirm süvenenud sedavõrd, et Tartu ülikooli juures usuteadlaste koolitamisele seati nulltolerants. 

Matrikkel nr 15551

1940. aasta kevadsemestril teaduskonnas (ja hiljem ka Usuteadusliku Instituudi formaadis) üks viimastest eksameid sooritanud üliõpilastest oli teiste seas ka Tõnis (snd Ferdinand) Tenno, kelle säilinud matrikkel numbriga 15551 – tolleaegse nimega õpiraamat – on rääkivaks mälestussillaks üle teaduskonna varjusurma aastate. Tõnis Tenno õpiraamat kajastab ajavahemikku 9. septembrist 1936, mil Tõnis teaduskonda immatrikuleeriti, kuni 6. juulini 1944, mil matriklisse on kantud viimane sooritatud eksam – Johannese evangeeliumi eksegees. Viimane eksam oli sooritatud tulemusele bene sufficit ja eksamineerijaks oli Siegfried Aaslava

On pärimus, et viimased loengud enne teaduskonna sulgemist oli pidanud dogmaatika ja süstemaatika õppejõud dr Jaak Taul. Ka vaadeldav õpiraamat kajastab tema õppejõutegevust. Alates 1938. aasta esimesest poolaastast (1930ndate aastate õpiraamatutes nimetatakse praegusi õppeaastate semestreid esimeseks ja teiseks poolaastaks, kusjuures esimene poolaasta algab jaanuaris) on matriklisse kantud kuus Jaak Taulile antud eksamit: dogmaatika süsteem, dogmaatika süsteem 2, dogmaatika praktikum, valitud peatükke dogmaatika alusõpetustest, eetika seminar ja dogmaatika seminar. 

Üheks kaunimaks mäletamise silla lüliks ongi Jaak Tauli ja tema poja Andres Tauli seos teaduskonnaga. Nimelt pidas dr Andres Taul, kes siis oli tegelikult veel magister, 1991. aastal töö taastanud usuteaduskonna avaloengu, andes selliselt võimsa sõnumi, et ajakuristik on ületatud. Eks ole sild seegi, et Tõnis Tenno pojapoeg, käesoleva teksti kirjutaja, sooritas 1995. aasta kevadsemestril Andres Taulile kristliku dogmaatika eksami.

Nimed, mis kõnelevad enda eest

Üks sildade loojatest-hoidjatest läbi kõige keerulisemate teoloogia õpetamise ajajärkude on olnud dr Uku Masing (snd Hugo Albert). Aastatel 1936–1940 Tõnise õpiraamatusse magister Masingult saadud allkirjad ilmestavad juba 21aastaselt magistriks saanud noore mehe kõrgtaset paljudes valdkondades. Nii on Masing võtnud eksameid vastu näiteks heebrea keele, Iisraeli rahva ajaloo, usupsühholoogia, polüneesia usundi, usundi psühholoogia, usundi filosoofia, Vana Testamendi teoloogia, Vana Testamendi usundi ja hellenistliku sünkretismi ainetes. 

Uku Masingust sai pikaajaline õppejõud 1946. aasta kevadel asutatud Usuteaduslikus Instituudis, kus ta organiseeriva toimkonna liikmena kohe alguses jätkas suletud usuteaduskonnas pooleli jäänud tööd. 

Kõrgema usuhariduse sidemesilla looja üle terroriaastate on vaieldamatult prof Elmar Silvester Salumaa (snd Elmar Silvester Teppan), kellele oli samuti antud õpetada nii sulgemiseelses usuteaduskonnas kui hiljem ka usuteaduse instituudis. Et usuteaduskond haris nüüd eestikeelses ülikoolis eestikeelse ja eestimeelse Eesti riigi jaoks tulevasi eestikeelseid pastoreid (õppetöö toimus osaliselt ka saksa keeles, sest ametisse olid jäänud ka mõned saksakeelsed õppejõud), oli sõsardistsipliinide süstemaatika ja dogmaatika maht teaduskonnas suur. 

Dr Tauli kõrvale asus 1937. aastal teaduskonda tööle magister Salumaa, kelle allkiri kinnitab õpiraamatus järgmiste ainete õpetamist: eetika ajalugu, eetika, dogmaatika I ja ev. dogmaatika (alastiõpetuse süsteem). Teoloogia õpetamise sillakandjana jätkas Salumaa pärast kümneaastast vangilaagris ja asumisel vastu pidamist süstemaatilise usuteaduse professorina õpetajatööd usuteaduse instituudis. 

Üks Eesti kirikuloo jaoks kõige kaalukamaid inimesi, kes Tõnise õpiraamatusse jäljed jätnud, on Eesti vanema põlvkonna kultuuritegelane prof Johan Kõpp. Kõpp oli terve esimese iseseisvusaja Tartu ülikooli usuteaduse korraline professor, ning isegi EELK piiskopi, Tartu ülikooli rektori ja audoktorina jätkas tööd usuteaduskonnas. 

Õpiraamatust leiame tema allkirja just kirikutööga seotud valdkondade juures. Nii on Kõpp õpetanud näiteks usuõpetust, katehheetikat, homileetikat, hingehoidu, vaimulikku ametit ja ametikandjat ning usulist rahvateadust. Hiljem, juba Rootsis eksiilis elades, jätkas Johan Kõpp piiskopi ja peapiiskopina eluläbist missiooni Eesti kiriku alalhoidjana. 

Vastus võlgu prof Tennmannile

Prof Eduard Tennmann jõudis olla usuteaduskonna õppejõud pikalt, kuid Tõnise õpiraamatus tema allkiri puudub. Ootamatult lahkunud Tennmanni kohta kirjutas Tõnis 20. veebruaril abikaasa vanematele saadetud kirjas: /- – -/ Olen täna matusemeeleolus, sest prof. Tennmann oli minu õpetaja. Veel üleeile viskas ta meiega auditooriumis nalja. Ta oli üldse suur naljamees, temaga vaidlema minnes võis varsti nina ära kõrvetada. Nädal tagasi küsis ta mu käest, et mis väärtus on inimesel, sest ma püüdsin talle kangesti seletada, et inimesel kui nii täiuslikul olendil peab ikka mingisugune väärtus olema. Ma jäin muidugi prof. Tennmannile vastuse võlgu. Kavatsesin seda talt järgmisel neljapäeval filosoofia praktikumil küsida, kuid see jääb igavesti küsimata /- – -/. (Tsitaati saab tervikuna lugeda raamatust „Elu algab neljakümneselt“, Tõnis Tenno 100. sünniaastapäevaks, lk 101–102, Tartu 2007, trükikoda Triip.) 

Õpiraamatusse juba varem, sooritamiseelselt sisse kantud Tennmanni ained – eesti-soome usund, usundi filosoofia ja usundi filosoofia praktikum – jäidki Eduard Tennmanni allkirjata. 

Saksa okupatsiooni ajal tööd alustanud, ülal mainitud Usuteadusliku Instituudi ajajärgul, 1. poolaasta 1943 kuni 1. poolaasta 1944, on teaduskonnas jätkunud asjalik õppetöö. Õpiraamatust, mis ju kajastab õppetegevuse seisu vaid osaliselt, jääb mulje, et õppejõudude ring on järsult ahenenud ning õppetöö keskne korraldaja on olnud Siegfried Aaslava, kes 1940. aasta alguses oli saanud teaduskonna dekaaniks. 

Aaslava, kes oli jõudnud olla usuteaduskonnas nii dotsent, professori kohusetäitja kui ka lõpuks dekaan, võttis nüüd vastu eksameid nii Uue Testamendi (nt UT sissejuhatus, Matteuse evangeeliumi eksegees, Uue Testamendi keel ja tekstilugu jt) kui ka Vana Testamendi (nt Genesise eksegees) ainetes. Selliselt kandis dekaan Aaslava teaduskonna õppetöö raskuskeset kuni eriala lõpliku sulgemiseni. 

Usuteaduskond Usuteadusliku Instituudina

Usuteadusliku Instituudi päevilt leiame õpperaamatust aga rohkemgi jälgi inimestest, kes viimase hetkeni jätkasid teaduskonna tööd. Näiteks õpetaja Jaan Muru, Tõnise hea sõber, kelle sulest ilmus Tartus veel 1940. aastal „Leeriõpilase käsiraamat“. Õpiraamatus on tema allkiri seoses kodumisjoniga. Jaan Muru jätkas pärast Siberi-aastaid kirikutööd Paistu ja Torma koguduste õpetajana. Samuti on oma panuse andnud õpetaja Jüri Georg Kimmel, kelle juures Tõnis käis homileetika-katehheetika seminaris. Kimmel jätkas kirikutööd elu viimase sekundini, mil ta Põlva kirikus enne pühapäevast jumalateenistust suri.

Õppejõude leiab õpiraamatust teisigi, näiteks prof Olaf Sild, kes õpetas kirikulugu, sümboolikat, aga ka dogmade lugu. Või ka prof Otto Emil Seesemann, kellele oli ära õiendatud näiteks Uue Testamendi sissejuhatus, aga ka Vana Testamendi prohvetite eksameid. Põneva vahepalana selgub õpiraamatust, et teaduskonnas käisid õpetamas ka kindralmajor August Hans Traksmaa, kes rääkis Vabadussõja ajaloost, ja kolonelleitnant Voldemar Aaviste, kes jagas teadmisi lahingu tehnikas ja taktikas ning praktilises taktikas. 

Laenutatud raamatud raamatukokku tagasi

Arvestades sooritatud eksamite mahtu, oleks Tõnis Tenno võinud olla peatselt üks Usuteaduse Instituudi esimesi lõpetajaid. Aga nii ei läinud. Tõnis arreteeriti 1944. aasta novembris, ning keskne süüdistus rajati 1941. aasta Tartu suvesõja sündmustele, kus Tõnisel oli Tartu vabastamisel tuletõrje lendsalga pealikuna ja staabi liikmena olnud täita oma oluline osa. Tõnis Tenno suri Kuibõševi lähedal GULAGi laagris 1948. aastal vaid 40aastasena. 1946. aasta augustis kirjutas ta oma abikaasale ja lastele: „Olen vaimselt rahulik ja palun vahepeal Jumalat, et ta tuleks mulle appi ja vabastaks mu vaimu, mis on tähtsam kui keha vangistus, mida võib ju ajutiselt sulgeda luku taha /- – -/“ („Elu algab neljakümneselt“, lk 139–140).

Kümmekond aastat tagasi, pärast järjekordset raamatukogu sorteerimist, tõstsin kõrvale kogu ülikooli raamatukogu templiga teoloogilise kirjanduse, mis minu mõningaseks üllatuseks oli tervikuna vaid saksakeelne. Meediashow’d korraldamata viisin Tõnise laenutatud teosed raamatukokku tagasi ja asetasin inkognito laenutusest tagasitoodavate raamatute lauale. Üks ring oli täis saanud. 

Indrek Tenno,

usuteaduskonnavilistlane


Õppeainete nimetused on toodud muutmata kujul.

Tõnis Tenno

Sündis 18. nov 1907 Tartus

1916–1922 õppis alg- ja põhikoolis

1927. aastani töötas isa kõrval pottsepana ja õppis muusikakoolis

1928–1929 ajateenija Eesti armees

1932 asus tööle Tartu linna tuletõrjekomando lendsalka

1932–1936 õppis õhtugümnaasiumis

1936 immatrikuleeriti Tartu ülikooli usuteaduskonda

Kuulus Tartu Peetri kogudusse, Eesti Üliõpilaste Seltsi, Kaitseliitu

1944 arreteeriti, kohus toimus 1945 Leningradis ja määras 10 aastat vangistust ning 5 aastat õiguste kitsendamist koos vara konfiskeerimisega 

Pildigalerii:

http://www.eestikirik.ee/deb5d197-4400-4736-a050-178d5f86af8e" class="wp-block-file__button wp-element-button" download>Download
http://www.eestikirik.ee/527c4a28-eabc-4266-ab0e-4e658f4637fc" class="wp-block-file__button wp-element-button" download>Download
http://www.eestikirik.ee/585db642-f486-4ca4-a755-20aac67857fa" class="wp-block-file__button wp-element-button" download>Download

Me ei heida oma anumisi Su palge ette mitte oma õiguse pärast, vaid Sinu suure halastuse pärast! (Tn 9:18)