Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Taevased näojooned

07.04.2004 | | Rubriik: Järjejutt

I
Äkitselt märkasin: noorkuu sirp sirab taevas aidanukast kõrgemal. Hele, terav ja jõuline. Jah, noorkuu – suure kirjatähe N saab sellest tõmmata, kui ma näppu õhus liigutan. Õilme Vunk õpetas koolis noorel ja vanal kuul vahet tegema. Ma ei eksi enam. C avaneb vasakule poole, justkui lamaks ta seljakile õhus.
Ihutult teravad harud näivad väheke pilvehabemeid otsa võtnud. Justkui oleks noor puuslik kihva heintesse surunud ja siis lõua kõrgele taevasse tõstnud. Mõni tähekene ümberringi, üks tuletäpp vilgub taevarannal täie jõuga. Sume sädelus. Oranzikas sädelus sumeneb lumise metsa paistel. Hästi kaunis kumendus nõrgalt tuisuses õhtus, noor ja värskelt helenduv.
Öö palgeil näen Su juukseid vihjumas. Kiudude võrk katab Sind ja varjab Su nägu. Öine tuul hoogab Su juukseis ja segab kiharaid mustaval kaelal. Jänku lamab lumel öökumenduse sinakas valguses. Esikäpad on ta tõmmanud hästi enda alla. Ainult ninakene nuhiseb ja sõõrmed võbelevad külmas õhus.
Otsekui oleksin mina see jänku seal lumel, hästi kokku tõmbunud. Näeksin madalalt, kuis külmi helbeid langeb lumehorisondile. Kord koolis joonistasime helbeid ploki valgele, täiesti puutumata leheküljele. Ja mul ei tulnud kuidagi välja. Inimkäsi veab kõveraid, jämedaid jooni.
Siin aga näen jääpuru peent sädelust lume joonel. Looja on kirjutanud loodusega kauni loo. Ta jätkab seda laulu külma ja lumega täna öösel. Külmahelbed langevad Su peale ja sulavad Sinu ihusoojuses. Veidike märga värskendab Su palge. Läheme tuppa ses süleluse rajus. Läheme tuppa ja oleme ühes hingamises. Nii väga igatsen ma Sinu soojusesse öö keskel.
II
Juba on siravast kuukillust saanud loid täiskuu. Juba ta külg kahvatub, kaob. Kaks nädalat ehk enam on kadunud ajavoos, päevi ja öid on mõtlemata pillatud näppude vahelt.
Teisipäeva ööl paistab kogu taevaalune kõrgus täis sinihalli valgust. Kuukumendus seguneb läbi pilvede lumehalliga ja nõnda kõrgub põldude kohal kaunis hõbedane sinendus. Vaimustav helgus käib nii kõrgele, laiub nii kaugele ja õhk otsekui kõlab ning kaigub ööpaiste kaunidusest.
Me embame, hoiame, vaatame, liigume ööväljade servas. Ma näitan käega ülespoole, me jutleme, tundleme ja läheneme õhuaedade keskpaigale. Me oleme õnnelikud küllalt ja palgeil õhetab rõõmupilke.
Hommikuvalgega liigume maanteel ja sõidame läbi varajaste maastike. Kõrgelt mäelt on näha päikese punane ketas, mis tõusnud juba üle metsavõseriku. Märtsiilmad, varakult valge. Külmaaurud orust ähmastavad koidupuna.
Me liigume, kulgeme, kandume ja peatume, et jälgida iga vähegi huvitavat vaadet, kus punane päikesemuna paistab läbi põõsaste või raagus metsatuka. Talu tagant, mil küün eemal põlluservas, langeb lumele roosa helk. Hommik põleb punases. Sellises talus, mis segiläbi lumiste puudega, on meil aega sees olla, teed juua ja mõtlikult tasside peale kaeda. Hetketunnetus.
Pärastlõunal kulgeme tagasiteel kõrge mäe alla. 14:38 vilgutab roheline kellasilm punkte numbrite vahel. Kolmveerand kolme kandis. On hakanud sadama nõrka lund. Ühe maja pruunikas otsasein aknaga sihib otse meile vastu. Õunapuid veelgi allapoole jäävas aias täpitab lumesadu. Läheme käsikäes läbi aia – käteketti enda vahel pikale venitades. Majas on jahe ja sumbunud seisev aeg. Õhuke kardin varjutamas akent ja plekine kell tiksumas tühjas toas. On haleda õhtupooliku tundmise hetk.
III
Päev on taas õhtu alla jõudnud. Seisan õuel ja sean silmi. Hõre helveste tants lumehorisondi kohal. Seda ma märkan sel päevalõpul. Pilvedes on lahud – päevakollane valgus, mis kena, vaheldub sombuhalliga. Kuidas tunne muutub – kas õhus on kollast kaunidust või katab taevaalust jahe sine.
Kerges tuuleõhus voogavad lumetäpsud üle kopli ja lumevalgete küngaste. Justkui Sina hõljutaksid kerget linikut õhkude peal, nõnda kandub see heie oma hoogamises siit minema. Meeleolu on olemas. Lähen teed jooma, kui olen kaevust pange vett tõmmanud.
Leebes meeliskluses laseme väsinud hetkedel minna. Sirutan kätt laual Su poole, avan peo – ja Sina naeratad. Kallutan põse vastu vasemat õlga ja vaatan Sind madalamalt üles sihtides. Palju teadmist võib lugeda üksi vaatest. Vaadakem, mida silmad näevad, ärgem püüdkem seda seletada.
Pimedus. Nüüd on väljas pime. Kuhu küll see kahanev kuu jäi? Nõnda kiiresti kõik muutub, kustub. Vaid mõni üksik täht pimeduse laotuses kusagil kõrgel. Kui hästi kaua seista, hakkab metsatippude ümber paistma nõrka helendust. Nagu mõnel tumedal pühapildil. Linnakuma? Nii kaugel? Ma ei tea.
Öö tundub alati väga väljendusrikas ja jutlema kippuv. Tuleme vaevalt välja õue, kui juba tahaks ei tea mida Sulle kokku jutustada. Öö on tõeline. Siin kustuvad teleka lustlik saast ja raadio väsitav möla. Öö palge ees saad segase maailma häältekoorist valla. Looja, kus iganes end peidad, aga öö pimeda hõlma teed Sa elavaks ning värskeks.
Toas on mahe pehme pimedus. Seisame püsti, käed teineteise küljes. Õrnalt näpuga tõmmates üle Su nina, suu ja lõua püüan pimedas aimata Su kuju. Su soone tukslemist on tunda mu käe all, hingame üheskoos, teineteise lähedal. Põikpäisus varjab paljutki silmade eest nagu toapimedus, kuhu ma koban.
IV
Koidupuna, vaevane ahetus. Heidan unise pilgu aeda roosatavate õunapuude vahele. Sina magad veel. Laskun, et uurida Su lauge, kulme, juukseid, lamajajumet. Kirstus paistab vist igaüks kahvatum kui elavana. Ometi ei karda me uinumist, sest siiani on meid iga kord pimeduse väest välja toodud.
Kõnnin korraks õues mööda lumeteed. Korstnast tuhiseb nõrka suitsuvinu – läks ikka põlema mu lõke koldes. Peatun, seisan, vaatan. Hall, jahe ja kauge uduvaip katab metsi ja maid. On nii tuimalt vaikne, nagu asuksin ma kõiksuse lõpus. Varajase tunni ahetus paistab meeliülendavalt kaunis.
Kunstitõe ja sisendusjõu on Looja pannud hommikuisse taevastesse. Mida võiksid mulle tähendada ja tuua need pilvelahud, helenemised ja sünkjad tumedused taevases lõimes? Üleminekud ööst päeva ja päevast öösse mõjutavad mind enam kui ühetaoline aeg. Nüüd võtab valguse jõud lahti öö mustava peo.
Oleme veetnud lõbusaid minuteid toas kümneni, üheteistkümneni. Elutoas seisab meist tühje toole, mille vahele on kaldunud mõni kuldne päevakiir. Su hommikused lõhnad kaela ümber erutavad mu meeli. Räägin Sulle, mida tähendab minu jaoks värskus. Ema pesi mõnikord lõhnaseebiga nägu ja käekesi. Siis lõi värske jume ette.
Küsin Su käest, kas Sa tead, mis on Päikese sees. Sa ütled, et Sa ei tea.
Siis ma jutustan Sulle, et Päikese sees on väga väikeste osakeste väga suur melu. Mõju või kaos – kuidas seda nüüd paremini öelda? Räägin seda, et kogu maailm püsib väga väikeste osakeste väga tugeval koosmõjul. Küsin, kas Sa usud, et meiegi oleme maailma väga väikesed osakesed ja meie koosmõju on tugev, kui me kallistame?
«Jah, usun,» vastad Sa naeratades minuga nõusse jäädes.
V
Taas sõidan kusagilt tagasi koju õhtuaegu. Süvenenult jälgin mööda libisevaid väljasid, puid-põõsaid ning maju teeveeres. Igal kellaajal päevas on oma varjund, oma tunne ja tagamaa, leian. Ma olen seda kogu aeg teadnud, seda tabamust endas kandnud. Hetke tundmine meenutab, mis ma enne ja kunagi olen näinud sellel kellaajal.
Sinu hõljed ja õhulised näojooned viivad mõtlemise kaasa. Meenutus kannab 1963. aastasse. Miks just, ei tea. Sel suvisel päeval oli kodu lähedal kõrge maisipõld ja me trügisime õega end jämedate maisivarte vahele. Õel oli veel põsk poriga ja kerge põlle sisse auk kärisenud. Pärast seisime paljajalu püsti vankri peal, närisime tõlvikuid ja viskasime lüditud maisiteri endast eemale.
Miks on mineviku igatsus? Igatsus kauge ja möödaläinu järele? Ette tuleb, kui ema õde Mall meie juurest elamast ära läks. See oli üks kauge kaunis õhtu. Mallel olid kotid juba pakitud ja need olid põrandal niimoodi maas. Madal valgus põles, vist laualamp. Ja Mall võttis mind sülle, haarasin ta kaela ümbert. Tema magus lõhnaõlilõhn on minusse jäänud siiamaale. Hellus embab nüüd Sinu õhust kuju.
Kodus on vihmane, vett tilgub käisele, kui ukse avan. Toon sisse nii sõidukivõtmed kui puud, vett ja toidukraami. Koondume sissepoole ära märja, jaheda ja vastiku välisilma eest. Põhjamaa elamu olevat kui väljakutse loodusele, kus sageli sajab, tuiskab ja tormab. Meil põleb tuli koldes. Sa tõmbad kardina ette ja seisad kesk põrandat. Hetk lambivalgel, mida näen. Emban. Sina… mu tänane tädi Mall.
Kaugele öösse on magamistoas kestnud malbe lambikuma, kui seinte ja katuse ümber tilgub pimedus vihma. Sa oled midagi lugenud lambivalgel. Oleme vaikides lebanud ja veetnud öötunde teineteise seltsis. Sinu soojus, Sinu hing on nii lähedal, et võin puhkeda õide.
VI
Tuulehood on toonud päeva valgenemise ümber maja. Ees seisavad töötunnid. Pean lõikama puid. Neid tükeldama. Eesolev seob mõtteid ja tundeid – kuidas ma saan hakkama, kuidas jõuan kõike seda teha ja kanda. Sina tuled mu seltsi ja oled mõnes lõigus koos minuga. Sa küsid, kuidas ma jõuan. Kuigi ka Sina ei jõua teab mis palju, aga üksi Su kõrvalolekust on nõtket tuge. Looja õnnistab töötegijat kuiva ilmaga. Kuiv on hea – alati.
Sa lähed jälle ja mul tuleb üksi jätkata, mõtisklustes. Kauges kodus, kus ma elasin, seal meil ei olnud sellist kommet, et me teineteist puudutasime või kallistasime. Pelgasin, võõrastasin, kui ema mind vahel katsus. Tädi Mall aga … tädi kallistuses keerasin näo kõrvale. Häbenesin. Meil polnud kallistamise kommet. Ju põlluharijad pidasid seda mittevajalikuks, tähtsusetuks.
Seda enam näen puude vahel ja põõsais peituvat Su nägu, kõla ja jälgi. Kuulata iga päev pool tundigi väliseid hääli ja meeleolu saab oluliselt parem. Vanemas eas olen enam hindama hakanud kodupaiga vaimustavaid kaunidusi. Kasevitstes kuulen rästa lauluviisi ja päevasäras näen peent sädelust. Sellist siniõhkude sügavust kui kodumaal pole vist kusagil mujal.
Äsjases Juksi kirjas oli lause: «Haiglad on inimesi täis ja kirikud tühjad.» Juks kirjutas veel: «Te ei kujuta ette, kui palju on haigeid ja vaevatuid. Usun ja kujutan küll, et kodudes on väga närvesööv olukord. Et inimesed on viimse piirini närvilised ja torkivad üksteise vastu.»
Tänaseks aitab. Võtan sae käe otsa ja lähen päevaveeruteed. Lagendikule jõudnud, tõstan näo ja tõmban pika sõõmu hinge. Taevased valgused tõusevad kõrgemale mu ees, juba natukene tumenedes õhtuks. Tunnen, kui Sina oma õhulooriga kummardad ja mind hoiad. Mis inimesest kunagi järele jääb? Vähe ja tähtsusetut koli. Oleme väiksed ja oleme lapsed taevaõhkude all.
Rannar Susi

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)