Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Taevase peigmehe mõrsja

11.01.2017 | | Rubriik: Jutlus

Jh 4:5–26
Ka tänavu, mil ilmumispühale järgneval teisel pühapäeval loetakse meie kirikus evangeeliumi Jeesuse kohtumisest Samaaria naisega, on hea meeles pidada, et selle pühapäeva vanakiriklikuks evangeeliumiks on lugu Kaana pulmast.
Õigupoolest on Kaana pulm vana pärimuse kohaselt üks kolmest sündmusest, mida tähistati Issanda ilmumise pühal. Meile on see päev tuntud eeskätt kolmekuningapäevana: Jeesust kummardama tulnud hommikumaa targad annavad tunnistust sellest, et uus Kuningas on ilmunud kõigi rahvaste Päästjana.
Teine ilmumispühal meenutatud sündmus oli Kristuse ristimine, mil sai avalikuks tema missioon sellena, kes kannab ära maailma patu. Praegu tähistatakse seda Kristuse ristimise pühana esimesel pühapäeval pärast kolmekuningapäeva.
Kolmas sündmus, Jeesuse esimene avalik imetegu, leiab praegusel ajal tähistamist teisel pühapäeval pärast ilmumispüha. Siin saab ilmsiks ühelt poolt Jeesuse jumalikkus, teisalt näitab Jeesus juuresolijaile esialgu mõistetamatuna, evangeeliumi kirjapanemise ajal aga juba selgelt arusaadavana seda, kuidas ta maailma lunastab ja inimkonna uueks teeb: inimesena ja inimeste eest surres valab ta ennast joogiohvrina, lepitades meid Jumalaga oma püha vere kaudu ning kihlates enesele taevase Peigmehe mõrsjana.
Evangeelium Samaaria naisest Jaakobi allikal kannab sama sõnumit. Mõtleme esmalt sündmuse kontekstile: Jeesus tuleb keskpäeva lõõsast rammestatuna ja pikast teekonnast väsinuna kaevule. Püha Johannes ütleb meile täpselt, kus see kaev asus: Sühhari nime kandva Samaaria küla lähedal. Eelnevalt rõhutab evangelist, et Jeesus «pidi minema läbi Samaaria». Kui evangeeliumid ütlevad, et Jeesus pidi midagi tegema, siis ei kõnele nad mitte välisest või asjaoludest tingitud vajadusest, vaid seesmisest sunnist – sellest, et tegemist on Jeesuse missiooniga. Nii pidi ta ka läbi Samaaria minema seetõttu, et see oli osa jumalikust päästeplaanist. Eriti selgelt tuleb see esile jutustuse lõpus, kus külaelanikud ütlevad Jeesuse kohta: «Me teame nüüd, et tema on tõesti maailma Päästja.»
Niisiis tuleb Jeesus kaevule ja kohtab seal üht naist. Kõigile, kes Piiblit vähegi tunnevad, peaks see situatsioon tulema ette tuttavana. Siinkohal aitab kaasa seegi, et tegemist on just Jaakobi kaevuga. Kaev on pühakirjalugudes sagedaseks kohaks, kus mees (või tema esindaja) kohtub tulevase naisega. Kui Aabraham läkitas oma sulase Mesopotaamiasse ülesandega tuua sealt pruut oma isanda pojale, siis leidis sulane pärast pikka teekonda just ühe kaevu juures Rebeka, kellest sai Iisaki naine. Jaakob leiab samamoodi kaevult Raaheli, oma armastatud naise, kelle pärast ta on valmis teenima neliteist aastat sulasena. Mooses, suurim prohvetite seast, kohtub oma tulevase naise Sipporaga samuti kaevul.
Nüüd on Jeesus kaevu ääres – ja sinna tuleb üks naine. Aga missugune naine …
Püha Johannes ei varja meie eest midagi. Kõigepealt on tegemist samaarlasega. Juudid põlgasid samaarlasi – nad «väldivad ju iga kokkupuudet samaarlastega», seisab kirjas. Edasi, ta oli naine. Tollal ei olnud vähemalt sealkandis kombeks, et mees oleks võõra naisega niisama juttu puhunud. Ning kolmandaks, ta oli patune naine: «Sul on õigus, kui sa ütled: «Mul ei ole meest», sest kuigi sul on olnud viis meest, ei ole see, kellega sa praegu elad, sinu mees.»
Kas see kohtumine sobib tõesti ühte ritta nendega, mida ennist meenutasime? Kas võiksime seda võrrelda millegi nii imepärasega nagu peigmehe kohtumine tulevase mõrsjaga?
Vastus on tingimusetu jah! Jah, just nii see ongi: Jeesus on Peigmees – veidi eespool siinsamas Johannese evangeeliumis nimetab teda nõnda ka Ristija. Ning too patune, põlatud Samaaria naine, kelle nimegi meile ei ütelda, kehastab tema mõrsjat, see tähendab meid kõiki, kogu inimkonda, kitsamalt võttes neid, kes temasse uskuma hakkavad, s.t tema kirikut.
See naine ei ole säravpuhas süütu neitsi, kelletaolist otsisid endale pruudiks Iisak, Jaakob või Mooses. Pigem meenutab ta prohvet Hoosea õnnetut armastuslugu truudusetu hooranaisega. Ainus, kes on süütu ja puhas, on Peigmees – tema, Jumala veatu Tall, kes on tulnud, et kanda ära kogu maailma, s.t meie kõigi patt.
Samaaria naine on lootuse märk meile kõigile. Nagu talle, nii tõotab Issand meilegi elavat vett, millest juues keegi «ei janune enam iialgi», sest vesi, mida pakub Kristus, «saab tema sees igavesse ellu voolavaks allikaks». Elav vesi tähistab Püha Vaimu – Vaimu, kellest need, kes usuvad Kristusesse, pühas ristimises uuesti sünnivad ja Jumala lasteks ning taevase Peigmehe laitmatuks mõrsjaks saavad. Hoolimata sellest, milline on olnud nende eelnev elu, puhtaks pestuna tollesama Talle pühas ja kallis veres.
Muide, kiriku pärimus on talletanud selle naise ristinime: Foteine – Säravvalge.

auksmann_enn_uus_v

 

 

 

 

 
Enn Auksmann,
Eesti Evangeeliumi Luteriusu Los Angelese kogudust teeniv Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)