Taevas on meie keskele tulnud

08.04.2009 | | Rubriik: Määratlemata

Neil päevil mõtleme Jumala suurtele ja pühadele asjadele.
Küllap oleme seda teinud ka kogu kannatusaja, kuid Suur Nädal kutsub meid mõtete ja elu erilisele kristalliseerumisele ja intensiivsusele. Ikka tuleb endalt küsida seda ammu vastatud küsimust, miks Jeesus suri. Mis on Tema ristisurma tähendus? Muidugi vaid sel määral, kuivõrd me maapealsetena taevastest asjadest jagu saame.
Vastamisel peaks hoiduma peidupaiga otsimisest kõiksugu teooriatest ja ülemäärastest üldistustest. Vastama peaks isiklikult, puudutavalt ja siiski tähendusrohkelt. Kuidagi nõnda, nagu seda tegi peapiiskop Jaan Kiivit jun, öeldes, et meie endi käed on hoidnud haamrit ja naelu, mis uurendasid Õnnistegija peopesad. Enamgi veel, me pole haamrit käest andnud ja naelu sinnapaika jätnud ka tänapäeval, kui elame patus ega tahagi süükoorma alt ennast püsti ajada.
Võib muidugi öelda, et ärgem mingem nüüd nii isiklikuks. Ütleme seda ju sageli. Kas ei piisaks kiriku õpetusest ja korrast, usklikest kirikujuhtidest ja karjastest? Jumal ei saavatki ju olla «minu Jumal», vaid meil on ühine Isa.
Jah, seegi on tõsi, kuid Jumalast saab minu Isa ikka tolle uskmatuks kutsutud Tooma tunnistuse peale: «Minu Issand ja minu Jumal.» Tema on meid kutsunud nimepidi, võiks isegi öelda, et Tema tunneb meid eesnimepidi.
Siis ootab Jumal ka meie sügavamat isiklikkust, et meie süda võiks täiesti Temale kuuluda. See kõik on meie jaoks alguse saanud pühas ristimises, kuid ikka ja uuesti vajame siinpool hauapiiri kahetsust, patutundmise valu ja meeleparanduse igapäevast vilja.
Nõnda algab kõik Kristuse ristist ja lunastuse vilja maitsemisest, siis tulevad palved ja paastud, tänud ja ülistused, Kristuse head teod meis.
Ja veel, meie lunastatud olemine ja kuulumine Ristilöödule peab olema nähtav. Hea on, kui me igal Suure Nädala päeval tuleme pühakotta palvele. Lootus on, et me vaimulikena püüame sel nädalal Kristuse armastuse ukse kiriku uksena avali hoida.
Hea on, kui Suurel Nädalal leiame enam aega pühakirja lugemiseks ja väge selle järgi käimiseks. Hea on, kui tuleme ka ristiteele, justkui Kristust kandma. Enamgi veel ise kantud ja edasi aidatud saama. Seda on vaja meile endile, et Kristus võiks enam ja enam meis ja kirikus kuju võtta.
Seda on vaja ka maailmale, et Suure Nädala osturallid ja lõbustusmasinad võiksid hetkekski vakatada, sest me kõik vajame Kristust. Ilma Temata ja lahus Temast ei ole midagi. Ei ole elu.
Siis näeme silmi tõstes veeretatud kivi ja tühja hauakoobast. Ent vahepeal on kõik teiseks saanud. Süü- ja koormakivist on saanud elav nurgakivi. Hauasuust õhkub kevadet ja kirka päikese sära. Kristus on üles tõusnud, Jumal on Ta elule äratanud!
Selline rõõm võib näida varajasena Kristuse surmamõistmise päeval, kuid me oleme jüngritest palju õnnelikumad. Isegi surma meenutades on meie üle juba tõusnud kirgas ülestõusmise valgus. Meile kinnitatakse – Kristus elab, Ta elab taevas ja meie südameis. Meile kinnitatakse, et Ta on Isa armastustee otsani käinud ja lunastuse pitserdanud. Meile kinnitatakse – Kristus on Jumala Poeg, Teda ei saanudki haud pidada.
Ja veel, Kristuse enda sõnul: «Mina elan ja ka teie peate elama.» Ime on, et sedasama elu ei tule otsida haua tagant, vaid võime elada juba siin ja praegu. Ülikülluslikult. Kus on Kristus, seal on elu alanud ning seatud oma viimast täiust ootama Tema riigi tulles.
Soovin Sulle, armas vend ja õde, Kristust väga lähedale. Sinu ja minu hinge lähedale Tema valu ja kannatust – see on olnud meie valu leevenduseks ja koorma kergenduseks. Sinu ja minu hinge lähedale Tema ülestõusmise ja elu väge – nendes leebub vaev ja taanduvad kõik mured, sest taevas on meie keskele tulnud. Tulnud ja võitnud meie südamed. Alatiseks.

Ove Sander,
assessor

Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest! (Mt 20:28)