Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Taevariigi meelsus

25.08.2021 | | Rubriik: Jutlus

Mk 12:41–44

Jeesusel oli lõppemas pingerikas ja üsna rõõmutu päev Jeruusalemma templis (paar päeva pärast pidulikku sissesõitu linna). Seal oli ta pidanud kemplema kogu tollase usulise eliidiga – ülempreestrite, vanemate, variseride, saduseride ja kirjatundjatega –, kohates uskmatust, salakavalust ja pahatahtlikkust. Istudes väsinuna trepiastmel, mis viis paganate eesõuest naiste eesõuele, kus paiknesid 13 (erinevateks sihtannetusteks mõeldud) vaskset trompetikujulist ohvrirahakarpi, jälgis Jeesus, kuidas inimesed neisse raha panevad. Ja siin silmas ta midagi ülimalt rõõmustavat. Midagi nii imetletavat, et pidi seda ilmtingimata näitama oma jüngritele.

Jeesuse tähelepanu köitis lihtne naine, kes kandis leseriietust. Seega kuulus ta tollase ühiskonna kõige vaesemasse ja kaitsetumasse gruppi, kellele oli kerge teha ülekohut ja kelle toimetulek sõltus teiste armulikkusest. Sõltuvalt oma võimalustest pani naine ühte korjanduskarpi kõigest kaks väikseima väärtusega pronksmünti, leptonit. Tänases vääringus vahest ainult mõnikümmend senti – ja ometigi hindas Jeesus tema annetust palju kõrgemalt kui suuri summasid andnute omi. Erinevalt meist, kes kipume väärtustama eelkõige suuri numbreid ja summasid.

„Inimene näeb, mis on silma ees, aga Issand näeb, mis on südames“ (1Sm 16:7).

Rikkad võisid endale lubada rohket annetamist, ilma et see oleks seadnud ohtu nende majanduslikku toimetulekut või alandanud isegi nende elustandardit. Nad ei pidanud sööma, jooma, lõbutsema vähem ega viletsamalt kui enne. Neil ei tarvitsenud endale midagi keelata, sest nad „panid oma küllusest“. Pühamule rohkelt annetades soovisid küllap paljud neist eriliselt silma paista, otsisid endale suuremat lugupidamist, kiitust ja au, arvasid näivat vagad ning osutavat märkimisväärset teenet Jumalale. Aga seda kõike tegid nad eelkõige inimestele. Seevastu lesknaisetaolistele luuseritele vaatasid nad põlglikult ülalt alla.

Vaene lesknaine aga annetas „kehvusest kõik, mis tal oli, kogu oma elatise“ niigi heal järjel olevale templile, kus temasugustest eriti ei hoolitud. Teda ennast ootas seetõttu ebakindel tulevik: ta pidi hakkama elama sellest, mida edaspidi õnnestub teenida või saab almusena headelt inimestelt.

Naine võinuks piirduda ka poole summaga – seegi oleks olnud tema jaoks väga suur väljaminek – ja jätta ülejäänu ülinapiks „leivarahaks“. Kohustas ju Moosese käsk andma üksnes kümnist. Kuid naine ei andnud mitte Moosese käsu, vaid suure armastuse sunnil ja usaldusest Jumala hoole vastu, kellelt viimselt pärines ju tema annetatud piskugi. Andes ära oma viimase, andis ta oma elu ja tuleviku täielikult Jumala kätte.

Täiuslik armastus on valmis ohverdama armastatu heaks kõik ja vastuarmastust lootes usaldama ennast tema hoolde.

Naine tegi seda, mida ei suutnud rikas noormees, kes küsis Jeesuselt, mis ta peab tegema, et pärida igavene elu (Mk 10:17). Ta tegi seda mitte niivõrd templile kui Jumalale, keda seal teeniti. See lihtne harimatu naine näitlikustas õpetatud ja pühitsetud meestele, milline on ja kuidas täidetakse esimest (suurimat) käsku: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega ja kogu oma jõuga!“, mille kohta oli vahetult enne tänast lugu küsinud Jeesuselt keegi kirjatundja (Mk 12:30). Lesknaine demonstreeris neile jumalateenistuse ja ohvritoomise paigas, kuidas käib tõeline Jumala teenimine ja talle ohverdamine.

Ka Jeesus ise oli ohvriteel. Teostades Jumala armastust, oli ta vabatahtlikult minemas andma oma elu patuse inimkonna, sealhulgas vaenajategi eest. Küllap seepärast hindas ta eriliselt just niisugust andi/tegu, mis on tehtud armastusega ning millel on n-ö ohvri väärtus, s.t annetaja/tegija loobub millestki enda jaoks väga olulisest ja väärtuslikust – isegi siis, kui need, kelle heaks ohver tuuakse, ei vääri seda. Ja Jeesuski oli andnud ennast sellel teel Jumala hoole alla, muretsemata homse pärast.

Jeesus rõõmustas, sest kohtas meelelaadi ja vaimsust, millest lähtus tema enda tegevus: taevariigi meelsust. Seepärast pidi ta osutama naise teguviisile oma tollaste jüngrite ees ja osutab pühakirja vahendusel ka kõigile hilisematele järgijatele.

Jeesus vaatab ka, kuidas meie Jumalat teenime. Teda ei huvita ainult see, mida ja kui palju me teeme, vaid eelkõige kuidas me seda teeme; ja mitte üksnes jumalateenistuslikus elus, vaid ka tavategevuses – on ju seegi Jumala teenimise koht. Ta huvitub sellestki, kellele oleme oma tegevuses suunatud – inimestele või Jumalale, ning otsib meiegi juures jälgi sellest ennastohverdava armastuse ja usalduse kooslusest, mille leidis vaeses lesknaises, sest see on taevariigi meelsus ja seda omades osutume meiegi seal olevaks.

 

 

 

 

Kaido Petermann,

Tallinna Püha Vaimu Lasnamäe osakoguduse õpetaja

Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri heaga! (Rm 12:21)