Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Taeva ja maa vahel

22.02.2012 | | Rubriik: Kultuurielu

Ajakirjanik ja kirjanik Hille Karm on oma lapse- ja noorpõlvemälestused kirjutanud raamatusse.
2005. aasta varakevadel, kui Risti koguduse õpetajana tööd alustasin ja sealse ajalooga tuttavaks püüdsin saada, jäid näppu mõned korralikult välja lõigatud ja kausta vahele pandud artiklid omaaegsest Harju rajooni ajalehest. Nende teema oli üks: Risti koguduse õpetaja, kohaliku rahvavaenlase Raul Oki omakasupüüdlikkus ja rumalus. Igast reast uhkas vastu pahatahtlikkust ja salvavat õelust. Selline inimene on parasiit, häbi, et meie kodumaal veel sääraseid tagurlikke tegelasi vabalt ringi liigub! See «tagurlik parasiit» oli Risti koguduse õpetajaks sügaval nõukogude ajal, aastatel 1961–1981.
Mõned kuud hiljem, emadepäeval, kohtusin esmakordselt Raul Oki lese Alma Okiga ning nende tütre Hille Karmiga. Alma säravatesse silmadesse vaadates tekkis tunne, nagu peegelduks sealt vastu taevariik, otsekui oleks see pisike naine juba Jumalat palgest palgesse näinud. Meelde jäid ka Hille sõnad tollelt esimeselt kohtumiselt: «Siinne pinnas on nii kivine. Siin ei saa sul lihtne olema.»
Õpetaja Raul Oki põrm oli selle kohtumise ajaks selles Lääne-Harjumaa kivises maapõues, Risti kiriku veeres puhanud juba 25 aastat. 2010. aasta oktoobris sängitasime tema kõrvale maamulda ka Alma Oki.
Tolle sügisese jumalagajätuga, emast lahkumisega algab ka kirjanik Hille Karmi raamat «Taevas ja maa». See on lugu lapsest, kes kasvab kirikuõpetaja peres 1950.–1960. aastate Nõukogude Eestis, maal, «kus inimene arvab end olevat kõigevägevama ja usku Jumalasse peetakse igandiks helgesse tulevikku tormaval teel».
Mismoodi on olla kirikuõpetaja laps ajal, kui igaühel on vaba voli naeruvääristada ja põlata sinu isa? Kui sinu pere põhiväärtused, kui sinu vanemate elu alustalad on ametlikult ja üheselt mõistetavalt hukka mõistetud? Kui isegi õpetajad eeskujulikku koolitüdrukut haletsevad, sest «pidi ta siis nüüd niisugusse perre sündima».
See laps, Hille Okk, on terase mõistusega ja tõsise olekuga väike inimene, kes pärast turvalist lapsepõlve Kuressaare – vabandust, tollal Kingissepa – tillukeses kodus satub üha sagedamini külma tõmbetuule kätte.

Risti kogudusemaja, kus praegu sooja ahju ääres Hille Karmi raamatut sirvin, oli paigaks, kuhu Okkide pere saabus 1961. aasta hilissuvel. Eelseisvat talve nad enam selles majas veeta ei saanud, sest rajoonikomitees oli otsustatud, et seda maja läheb oluliselt enam vaja koolilaste harimiseks. Kirikuõpetaja neljalapseline pere tõsteti sõna otseses mõttes põõsa alla. Kiiresti tuli oma säästude ja sugulastelt laenatud rahaga osta mingigi maja, mingigi koht, kus elada ning kogudust teenida. Selles tillukeses majas kasvab Hille koos oma vendadega – kasvab ja murrab pead.
Miks olen ma teistmoodi? Miks on teistmoodi mu vanemad? Kas see teistmoodi on valesti? Miks ei võiks mina olla nii, nagu on kõik teised!?
Ühel pool, kodus ja kirikus, oleks otsekui taevas, teisel pool, keset nõukogude reaalsust, on õnneliku ja võiduka tuleviku poole liikuv maa. Ja siis on seal üks väike tüdruk maa ja taeva vahel. Kus on tõde? Kelle poole hoida?
Need küsimused jäävad vaevama aastateks. Ainsaks viisiks seda olukorda kuidagi talutavaks muuta ongi olla teistmoodi – olla parim, olla kõige targem, laitmatu kõiges. See visadus kombinatsioonis Jumalalt kingiks saadud annetega viib tüdruku hämmastavate saavutusteni: viielisest olümpiaadidel käijast saab kuldmedaliga lõpetav abiturient, kes peab parimatele koolilõpetajatele ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi korraldatud vastuvõtul kõne. Ilma igasuguse vaevata pääseb ta õppima Tartu Riiklikku Ülikooli ajakirjanduse erialale. Hille näib olevat edukas kõiges, helge tulevik on valla ta ees.

Noore inimese vajadus kuuluda, tegutseda ja õide puhkeda oli aga nii suur, et Risti koguduse õpetaja tütrest sai mitte ainult hoolas õppur, vaid ka eesrindlik komsomoliaktivist. Tegutsemisjanu ja tunnustusvajadus olid sedavõrd intensiivsed, et lämmatasid kripelduse, mis südames piinas.
«Kõigele vaatamata oli ja on mu vanematelt saadud tõekspidamised vundament, millele olen nii lapsepõlves kui hiljem inimese ja kirjutajana ka kõige keerulisemal ajal saanud toetuda,» tunnistab Hille nüüd. Aktiivse ilmaliku elu keskel on teda saatnud Jumala silmad – nõudlikud, küsivad ja viimselt ometi toetavad. Need on silmad, mis jäid lapsesüdamesse juba Kuressaare kiriku altari kohalt – silmad, mille kohta laulik ütleb: «Ma annan sulle nõu oma silmaga sind juhtides» (Ps 32:8).
Läbi segaste aegade ja keerukate valikute kutsuvad ja juhivad need silmad inimlast enese poole. Inimesel aga tuleb käia see tee, leida oma tee maa ja taeva vahel. Hille Karmi raamat on tagasivaade sellele teekonnale – ühe lapse käänulisele teekonnale läbi meie käänulise aja. Hille isiklik lugu on ühtlasi aja lugu – sama nime («Aja lugu») kannabki kirjastuse Petrone Print sari, kus praeguseks on ilmunud juba viie Eesti kirjaniku lapsepõlvelood.
Küllap tunnevad aja loo raamatut lugedes paljud ära iseenda ja oma otsingud või meenutavad mõndagi hetke, mõndagi kaaslast oma teekonnal. Nooremale lugejale on see aga avastuslik ja õpetlik lugemisvara. Küllap on see võimalus tunda ära ka iseennast kui inimest – küsijat ja kahtlejat, otsijat ja leidjat või pigem ehk leitavat.
Hille Karm meenutab raamatus ühe hallipäise mehe sõnu, mida too lausus ühel suveööl Raekoja platsil istuvatele parimatele keskkoolilõpetajatele: «Tempora mutantur et nos mutamur in illis.» Jah, ajad muutuvad ja meie koos nendega. Aga kõigi nende aegade keskel ning üle on tema, kes ei muutu – Issand, kes on seesama eile, täna ja igavesti, ja tema arm on suur, otsimas ja leidmas meid kõigil aegadel.
Annika Laats,
Risti koguduse õpetaja

Vt ka
www.hillekarm.com 
www.petroneprint.ee 

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda. (1Jh 4:21)