Taastav õigus kaasab ohvrid õigusemõistmisse

08.05.2008 | | Rubriik: Määratlemata

Me nõuame kurjategijale õiglast karistust. Nii kõneleb meie õiglustunne, aga ka hirm, sest kuriteo ohvriks võib langeda igaüks. Kas «õiglane» karistus on vangla?

Jalutuskäigul Pirital. Esiplaanil Vello Salo (vasakul) ja Daniel van Ness. Foto: Agnus-Dei Üprus
Paljudele tundub see nii, sest nõnda on aastakümneid olnud: kuritegu on vägivald riigi suhtes ja riik toimetab kurjategijaga, kuidas seadused ette näevad. Samas pole kurjategijate karm karistamine kuritegevust vähendanud, küll on aga vanglad ülekoormatud ning nende ülalpidamiseks kulub palju maksumaksjate, sh ohvrite raha. Ühel päeval on karistus kantud ning see sama kurjategija, nüüd siis endine, tuleb meie sekka tagasi. Mida ta mõtleb oma ohvritest? Kas ta on kibestunud ebaõiglase karistuse pärast? Millised on tema väljavaated taas kogukonnaga liituda?
Taastava õiguse põhimõtted
Et leida vastused toodud küsimustele, soovitab Da­niel Van Ness omakorda küsida: mis on kuritegu ja mis on õigus? Milline on kurjategija vastutus ja milline on kogukonna vastutus?
Daniel Van Ness, Rahvusvahelise Vanglahoolekande Ühenduse (Prison Fellowship International – PFI) juht ning üks taastava õiguse loojatest, külastas Eestit. PFI on ülemaailmne usuline ühendus, mis tegutseb õigusvaldkonnas püüdega lepitada ning taastada inimväärikus. PFIsse kuulub üle 120 liikmesorganisatsiooni erinevates riikides, nende hulgas Eesti. Eelmisel aastal kohtusid eestlased Nessiga Torontos ning seekordne kohtumine on koostöö jätk.
Nessi arvates on meie kriminaalõigussüsteem kriisis selle tõttu, et tegeldakse ainult kurjategijaga. Tõeline õigus nõuab tasakaalustatud lähenemist, milles osalevad nii ohvrid, kurjategijad, riik kui kohalik kogukond. Oma ettekandes Usuteaduse Instituudis selgitas Ness, kuidas taastav (restoratiivne) õigus võiks tegelikkuses toimida.
Kahjude hüvitamine ohvrile
Kuritegu tekitab kahjusid, ja mitte niivõrd riigile, kui just konkreetsele ohvrile ja tema perekonnale ning kogukonnale. Kahju tuleb hüvitada. Kuid hüvitamine ei pea tähendama ilmtingimata kurjategija pokri pistmist, vaid lisaks materiaal­se kahju hüvitamisele ohvrite ees vabandamist ning nende meelerahu taastamist. Kurjategija ei ole anonüümne, kehvade olude ohver, kes teeb kurja ei tea miks.
Uurimused on näidanud, et kehvad olud ei sunni kuritegevusele, see on siiski iga inimese enda otsus. Iseasi, miks keegi otsustab kurja teha (kurjategijate hulgas on tõepoolest rohkem neid, kel pole toetavat kodu, nt lastekodu kasvandikud). Eelnevast tuleneb ka, et kuritegu on ühe inimese vägivald teise inimese suhtes ning hüvitada tuleb kahju inimesele.
Ness käsitleb õigluse jaluleseadmist järgmiste astmetena. Esiteks vahendamine. Koolitatud nõustaja räägib mõlema poolega, nii ohvri kui kurjategijaga. See võib juhtuda nii enne kui pärast kohut ja sellel võib olla mõju kohtuotsusele. Teiseks nõupidamine, milles osalevad alati mõlemad pooled. Ja kolmandaks ringid, kus kõik osapooled, lisaks ohvrile ja kurjategijale ka perekonnad ning kõik huvitatud isikud, omavahel rääkida saavad ning loodetavasti jõuavad lepitavale lahendusele.
Kas vangla või kriminaalhooldus?
Kui kurjategija on oma ohvriga näost näkku kohtunud, on ta hoopis altim ka materiaalseid kahjusid hüvitama. Samuti on ohvritele sageli suureks kergenduseks, kui kurjategija andeks palub.
On selge, et erinevatel kuritegudel on erinev kaal ja ka kurjategijad on erinevad. Kahjude suuruselt pole võrreldavad surmaga lõppenud kallaletung ning dokumentide võltsimine. Karistus peab olema vältimatu, kuid sobiv just konkreetsele isikule. Karistuse määramisel tuleb arvestada, miks tegu tehti ja kes tegi. Samuti tuleb karistuse määramisel mõelda sellele, mida me karistusega kurja teinule öelda tahame ning milline karistusliik seda kõige paremini teeks.
Mõned aastad tagasi läbiviidud avaliku arvamuse uuring näitas, et kõige soositum karistusliik on eesti inimeste arvates vangistus. Kuid tuleb mõelda ka sellele, et ühel päeval on seaduserikkuja meie keskel tagasi, kuid juba vanglaelu kogemusega. Kui vangistuse ajal pole kurjategijal olnud põhjust mõelda, kuidas tema tegu on ohvritele halba teinud, pole ta tegelikult muutunud (justiitsministeeriumi statistika järgi on 74% kinnipeetavatest vanglas teist või enamat korda, kriminaalhoolduse läbinuist läheb vaid 10% karistust kandma vanglasse).
Kaks peamist karistusliiki, mida tänases Eestis kasutatakse, on vangistus ning kriminaalhooldus. Uurimused näitavad, et suurem vanglate arv ja karmimad karistused ei hoia ära kuritegusid, ei hoia ära korduvkuritegusid, ei vähenda kuriteo ohvriks langemise hirmu ega leevenda ohvrite valu.
Taastava õiguse tõhusus
Taastava õiguse põhimõtteid saab rakendada kriminaalhoolduses. Eesti Kristliku Vanglahoolekande Ühenduse asutaja Avo Üprus kinnitab, et Eestis toimib see süsteem hästi: võrgustikku kuuluvad nii vanglakaplanaat, ohvriabi ühendused kui vanglaprogrammid ja varjupaigad.
Suurem osa kriminaalhooldusest on sotsiaaltöö ja väiksem järelevalve. Otsene töö tähendab individuaal-, paari- või grupitööd, et hooldusalune saaks oma käitumist ja suhtumist muuta ühiskonna nõuetele sobivaks. Vangistuses on sellist tööd paraku palju raskem teha.
Statistika näitab, et kriminaalhooldusel on tulemusi. Paraku ei saa seda rakendada neile, kes on oma karistuse vanglas ära kandnud, sest kriminaalhooldus on samuti karistusliik. Kuid kriminaalhooldus sisaldab palju toetavaid ja harivaid elemente, mis oleksid kasuks ka karistuse ärakandnutele.
On kurjategijaid, kellele ei saa määrata kriminaalhooldust, kes tuleb paigutada vanglasse, kelle eest tuleb teisi ühiskonnaliikmeid kaitsta, kuid on ka väga suur osa neid, keda tuleb vangla eest kaitsta ning kellele oleks parim karistus kriminaalhooldus. Pole saladus, et vangla on subkultuur, mis oma liikmeid tugevalt mõjutab ning enamasti mitte ühiskonnale soodsas suunas.
Miskipärast on inimene valele teele sattunud ja samas keskkonnas elades pole sellelt rajalt kerge ära pöörata. Taastava õiguse põhimõtted ja kriminaalhooldus on selleks parim võimalus. On neid, kes lähevad kuritegelikule teele tagasi, kuid neid, kellel seda soodumust pole, ei või sellele teele ka vägisi lükata.

Annika Alasoo,
Ohvriabi ühingu liige

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)