Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Taastatav Maarja kirik pakub üllatusi

26.12.2018 | | Rubriik: Kirikuelu

Toomas Savi ja Silvia Leiaru on ühendanud käed Tartu Maarja kiriku taastamiseks.
Rita Puidet

Tartu Maarja kiriku taastamise käigus on tulnud päevavalgele mõni üllatav leid. Üllatust pakub ka uudne lahendus.

Iga uus päev võib tuua kiriku taastajatele ja koguduse liikmetele mõne uue uudise. Läbi on saamas kiriku taastamise esimene etapp ja uuel aastal algamas uus ehk tegelikud ehitustööd. Tööd on ka siiani palju tehtud: uuritud, vundamenti mõõdistatud ja toestatud, lammutatud ja koristatud. Katuski ära parandatud, et vihm sisse ei pääseks ja laekonstruktsioone ei lõhuks.

Õigeks ajaks
Esimene riiklik hange sisevundamentide ehituseks on lõppenud ja sihtasutus üheksa pakkuja arvutused läbi kaalunud ning võitja välja valinud. Selleks osutus Tartu ehitusfirma Eviko AS. Kui vaidlustusperiood läbi, sõlmitakse firmaga leping ja töö võib aasta alguses alata, selgitab Tartu Maarja Kiriku sihtasutust juhtiv Silvia Leiaru. Aega polegi palju, sest töö peab valmis olema 1. maiks.
Tööde maksumuseks arvutati 196 000 eurot, millele lisandub käibemaks. Valatakse ära kirikusaali põrand. See on oluline, et järgmise aasta 20. juunil saaks kirikus pidada laulupeo kontserti. Kontsert on välja kuulutatud, nagu ka peakontsert laululaval, kuhu toetajapiletit ostes läheb viis eurot kiriku ehituseks.
„Kiriku ehitusel on toredaks kaasteeliseks Tiigi seltsimaja ja laulupeo korraldustoimkond, kes kogu aeg meie peale mõtlevad,“ sõnab Silvia. Nii organiseerib seltsimaja direktor Riho Leppoja laulupeotule teekonda ja pole ära unustanud ka Maarja kirikut. Toredaid abilisi on teisigi.

Muuseum ja kogudus
Üks hea partner on kindlasti spordimuuseum, kellega koos tehti näitus „Hüvasti, EPA võimla“. Näitus oli enne ehitustööde algust pühakojas, aga seda sai näha ka Lõunakeskuses ja spordimuuseumis. Viimased kaks aastat on muuseumis avatud annetuskast Maarja kiriku ehituse heaks.
Lammutustööde ajal pakuvad alati huvi leiud, ei olnud see selleski kirikus teisiti. Silvia ütleb, et võimla perioodist on leitud spordipileteid, riideesemeid, võistlusjuhendeid ja muud paberikraami. Üks põnevamaid leide on poliitiku ja teadlase, aga ka kunagise eduka korvpalluri ning praeguse Tallinna tehnikaülikooli rektori Jaak Aaviksoo spordipilet.
Leitud asjad on viidud spordimuuseumisse ja neist avatakse näitus. Kirikusaalis on praegugi korvirõngas üleval ja seegi rändab muuseumi nagu poom, kuulitõuke kuulid, äratõukepakud ja muu. Muuseum on küsinud ka paari spordipinki. Kui kord kirik valmis saab, plaanitakse sinna teha leitud esemetest ekspositsioon. Siis rändab osa asju tagasi, mõtiskleb Silvia Leiaru. Ja lisab: „Hästi hea on koos seda teed käia.“
Lahendamata on küsimus, kas kirikus oli ka kaugushüppekast. Mingit kasti ei olnud, aga põrandat üles võttes leiti, et ruumi üks nurk on liivane. Küsimusi tekitab ka põranda alt leitud betoonivalu. N-ö pool elu spordisaalis veetnud Toomas Savi on lubanud uurida, mida need leiud võimla kohta ütlevad.
„On hästi põnev aeg ja olen võimaluse eest näha kiriku valmimist hästi tänulik,“ sõnab Silvia ja meenutab veel ühte leidu. Ühes ruumis, kuhu enne sisse ei saanud, olid mingid vaiad või kaikad, üks neist veel kilepakendis. Kuidas ja milleks neid kasutati, selgitab välja spordimuuseum.

Järgmine unistus
Kui sisevundamendi ehitus ja valutööd on juba käegakatsutavad, siis järgnev töö on praegu veel unistus. See on üle poole sajandi hoonel puudunud torn, mille ehitamine nõuab veel enam. Kaasa saavad aidata kõik, näiteks helistades annetusnumbritele, mis töötavad kogu aja. Või sõites Välgu taksoga. Silvia Leiaru ütleb, et just hiljuti helistas talle taksofirma juht Rainer Kaasik ja pakkus lisaks sõidu pealt laekuvale annetusele veel ühe takso tagaaknale reklaami paigutamise võimalust. Ka plaanitakse koos taksofirmaga teha videoklipp. „Selliseid asjakesi teeme ja loodame, et viib tulemuseni,“ ütleb sihtasutuse juht.
Esimesel pühapäeval pärast kolmekuningapäeva on kiriku 176. sünnipäev ja siis tuleb kiriku juures linnarahvale üritus. „Toomas Savi on meie suur entusiast ja väga aktiivne nõukogu liige. Tema on siin nii palju sporti teinud, et tema süda on siin,“ ei ole Silvia Leiaru kiitusega kitsi.

Pigem taies
Kõneleme Maarja kirikuga seotud lugude kogumisest ja muustki. Viimaks jõuame ka kiriku kõige olulisema detailini, altarini. Ja ootamatult tuleb kõneks orel, mis iseenesest pole uudis. Nagu seegi, et orel on mõeldud tellida Kessleri stiilis. Aga järgnev on kui pommuudis. Ehituse projekteerijatele, KOKO arhitektidele on antud ülesanne mõelda välja orelaltar.
Kiriku rõdu on niipalju kitsas, et koor koos oreliga rõdule ei mahu. Lõpuks leiti lahendusena, et orel on altaris ja nad moodustavad terviku. Sellepärast mõõdeti kõik vundamendid üle, et nad suudaksid kanda kogu raskust – orel kaalub mitukümmend tonni. Kohapeal on käinud asja vaatamas-uurimas orelikonsultant Göran Grahn Rootsist ja arutatud seda kultuuriväärtuste komisjonis.
Sellega seoses tuleb muudatus plaanitud katuseakende osas, et päikesevalgus otse orelile ei paistaks ega seda rikuks. Mõtted liiguvad ka selle ümber, kuidas taaselustada moodsamate vahenditega vana altarimaal. Nii mõeldakse maali graveerimisest metallile. Kuidas moodne metallmaal orelaltari kontseptsiooni sobitub, arutletakse arhitektidega. Orelaltari esimesi jooniseid sai näha enne jõule koos arhitektidega toimunud koosolekul, aga graveeringu orienteerivast hinnast on kunstnikuga juttu olnud.
Kunagine ja tulevane kirik erinevad sisemuselt kardinaal­selt. „Maal oleks sild endise ja praeguse kiriku vahel,“ sõnab Silvia Leiaru lõpetuseks.
Rita Puidet

Kristus ütleb: Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed! (Ilm 1:18)