Slava Ukraine
Esileht » Arvamused » Kolumn »

Taassünnipäev

16.11.2022 | | Rubriik: Kolumn

 Bengt Gottfried Forseliuse mälestuskivi Harju-Madisel.   Arhiiv.

Kirikukalendri tänases kirjakohas Taaveti lauludes on lause: „Ma meenutan muistseid päevi, aastaid, mis ammu möödunud“ (Ps 77:6). Mulle tuletab see meelde aega, mil lapsepõlves räägiti elust enne II maailmasõda ning heade kaaslaste vahel näidati üksteisele esemeid ja raamatuid, mis pärinesid Eesti või Saksa ajast. Kalendris on tänase päeva juures ka kaks märget, Bengt Gottfried Forseliuse surma-aastapäev ja taassünnipäev. 

Forselius asutas kooli õpetajate koolitamiseks ja tema õpilased asutasid koole kihelkondades. Lugema ja kirjutama õppinud poisil oli võimalus asuda teenima Rootsi väes või saada köstriks ja koolmeistriks. Valikuvõimalus suurendab vabadust. Meie rahva loos räägitakse ka kahest ärkamisajast. 

Ärkamine ja uuesti sündimine on usulised mõisted. Mida me aga tähistame taassünnipäeval? ENSV Ülemnõukogu XI koosseisu deklaratsiooni Eesti NSV suveräänsusest ja Eesti NSV konstitutsiooni muutmisest, millega ENSV õigusaktid tunnistati ülimuslikumaks NSV Liidu seaduste suhtes. Deklaratsiooni ja põhiseaduse muutmise ajendiks oli teatavaks saanud kava muuta NSVL konstitutsiooni, mis oleks kaotanud senise deklaratiivse liiduvabariigi õiguse teha otsuseid oma riikliku kuuluvuse üle.

NSVL oli konstitutsiooni kohaselt liitriik, kuid sama konstitutsioon nimetas ühiskonna juhtivaks jõuks kommunistliku partei ja NLKP ei olnud föderatiivne, lisaks pidas partei end ajastu auks, mõistuseks ja südametunnistuseks.

Mäletan, et oktoobri lõpus või novembri alguses 1988 toimus Nõmme Rahu kirikus kirikunoorte konverents. Kohale tuli Illar Hallaste, kes oli kuulnud NSVL konstitutsiooni muutmise kavast. Ta koostas teksti, millega kirikunoored protestisid taolise kava vastu ja oldi ilmselt esimesed, kes Eestis sellise avalduse tegid. Rahvarinne ja teised organisatsioonid järgnesid, kuid nende häält kuuldi rohkem.

Ma ei mäleta, kas enne ülemnõukogu istungit kutsus konsistoorium üles hoidma kirikute uksi lahti, kuid Kaarli kirik oli avatud ja oli inimesi, kes tulid meie maa ja rahva eest palvetama.

Kes olid siis ülemnõukogu XI koosseisus, mis oli määratud kommunistliku partei poolt ja vormiliselt valitud 24. veebruaril 1985? Sinna kuulus 285 liiget. Vikipeedia andmetel 102 naist ja 183 meest, 144 töölist ja kolhoosnikku, 18 teaduse, kultuuri, kirjanduse, kunsti, ajakirjanduse, hariduse ja tervishoiu alal töötajat, 48 parteitöötajat, 50 nõukogude ja riigiorganite töötajat, 2 ametiühingu- ja komsomolitöötajat ning 6 nõukogude sõjaväelast. Eestlasi oli 186, venelasi 75, 12 ukrainlast, 8 valgevenelast, 1 lätlane, 1 poolakas ja 1 soomlane. Kommuniste ja partei liikmekandidaate oli 192. Ülemnõukogu too koosseis võttis vastu ka seaduse isemajandava Eesti kohta, keeleseaduse ja uue valimisseaduse, mis võimaldas esmakordselt pärast 1940. aastat konkurentsi mitme kandidaadi vahel. 

Tagantjärele ma ei oska öelda, mis viis partei poolt valitud inimesed taolisi otsuseid vastu võtma.

Kuid novembrile 1988 olid eelnenud protestid fosforiidikaevanduste rajamise vastu, asutatud oli muinsuskaitse selts ja ERSP, koos käis kristliku liidu algatustoimkond, kasutusele olid võetud rahvusvärvid ja sama aasta jõuluõhtu jumalateenistus kanti üle televisioonis. Muistsetest päevadest ei räägitud enam suletud uste taga, vaid avalikult. 

Tundus, et eelviidatud psalmi küsimused: „Kas Issand heidab meid ära igaveseks ega ole tal enam head meelt? Kas tema heldus on hoopis otsas? Kas tõotuse sõna on lõppenud kõigiks sugupõlvedeks? Kas Jumal on unustanud olla armuline? Kas tema on vihas lõpetanud oma halastuse?“ on saamas head ja lootusrikast vastust.

Veel ei teadvustatud avalikkuses, et meie riik on õiguslikult alles ja seda kannavad kodanikud ning deklaratsioonis välja pakutud liiduleping võiks osutuda iseendale seatud lõksuks. Ettepanekule registreerida Eesti kodanikud Eesti Kongressi valimisteks kulus veel üle kolme kuu. Tollal oli oluline, et me ütlesime välja ja maailm pani tähele, et me tahame oma elu ja saatuse üle ise otsustada.

Meenub ka paljude inimeste meelsus, kes ütlesid, et meie palvele on vastatud, sest aeg on antud tegutseda ja tuleb olla võimaluse eest tänulik. Tollal märkasin ka 1939. aasta septembri Päevalehe teadet, et tehnilistel põhjustel lõpetatakse raadios hommikupalvuste ülekandmine. Too vana teade tundus siis ja tundub ka praegu kummaline. Ajal, mil vajatakse tuge, lohutust ja lootust, loobub oma valitsus selle pakkumisest ja nüüd hakkavad võõraste poolt ametisse seatud seda andma, lubades kirikul oma tegevust avardada. 

Ma ei tea, kuidas Looja tahe rahvaste elus teoks saab, kuid äraarvamatud on need teed ning muutused tulevad vargsi ja märkamatult nagu varas hästi valvatud majja.

Ma pelgan meie liigset enesekindlust ja ülbust, sest siis me ju loodame enda tahte teoks saamisele ja unustame usalduse. 

 

 

 

 

Vootele Hansen,

kolumnist

Tulge ja vaadake Jumala tegusid, kes on kardetav oma tegemistes inimlaste juures. (Ps 66:5)