Esileht » Arvamused » Kolumn »

Ta tuli taevast meie juurde …

20.12.2017 | | Rubriik: Kolumn

EKNi kontsertpalvusel Nõmme Rahu kirikus. Vasakult: Mailis Reps, Andres Põder, Anu Röömel, Maris Lend, Mari-Liis Riibak ja Einar Soone. Tiiu Pikkur

Igal aastal jõuluajal kõnetab mind üks jõululaul eriliselt. Vahel on selleks mõni hästi tuntud koraal, vahel mõni koori- või lastelaul. Sel aastal olen juba pikemat aega lummuses Matis Metsala laulust „Ta tuli taevast meie juurde“. Mitte ainult imeilus meloodia ei ole see, mis paneb kuulama, vaid sisu. Nelja lausega on ära öeldud kogu jõulusõnum.
… ja jättis hiilguse, kus elas Ta ja valitses, Kuningana kõige loodu üle.
Selles laulus ei ole karjaseid, ingleid, loomalauta, kuljuseid, verivorste ega muud, mida oleme harjunud jõululaulude tekstides kuulma. Siin on sõnum, mis on ajatu. Ja just täpselt sellepärast on võimalik seda laulu laulda aasta läbi. Laulsime seda mõned kuud tagasi kuldleeripäeval, sest tundus nii sobivat sinna. Olen mõelnud, kui hästi see sobiks ka leinalauluks, leeripäevaks, ülestõusmispühadeks jne.
Ta tuli meie juurde alla ja võttis muldse rüü, et heastada me vere süü ja täide viia Isa plaan.
Olen tänaseks elanud pea aasta koguduse keskel, ilmiku ja allüürnikuna pastoraadis. Siia kolides oli mul ulmeline plaan, et hakkan õhtuti koguduse ajaloolises arhiiviruumis istuma ja et nüüd lõpuks on mul aega tudeerida läbi kõik huvitavad materjalid. Reaalsus on teine. Ma ei ole mitte ühtegi ajaloolist kladet siin elades kätte võtnud. Samas on olnud väga huvitav aeg. Näha kirikuaasta kulgu tegevuse keskmes. Kohtuda inimestega, kes on tulnud kirikusse väga erinevatel põhjustel.
Minu teine plaan – pastoraat võiks olla rohkem avatud ka kogukonnale, neile, kes veel pole leidnud teed kirikusse ja isegi ehk pelgavad sinna minemist – on täitunud. Muidugi pole see ka mulle lihtne olnud, on vajanud julgust, et kutsuda inimesi neile võõrasse keskkonda ja sealt edasi ka kirikusse. Isegi kui põhjus on esialgu kultuuriline, mitte religioosne.
Olen viimasel ajal meediast lugenud ja ka kuulnud, et suhtutakse pisut halvustavalt tegevustesse, mis justkui pole need „päris jumalateenistused“ ja võiks liigituda pigem kultuuriürituste alla, mis aga ometi toovad inimesed kirikusse ja koguduse juurde.
Ütlen täiesti ausalt, et sellised mõtteavaldused kurvastavad mind. Kui Jumal ise tuli alla ja võttis muldse rüü, et inimene mõistaks asja sisu, siis miks me ei peaks kasutama meetodeid, mis on inimestele tuttavamad, vähem võõristust tekitavad ning millega võidame usalduse, et sellele hakata rajama midagi suuremat ja tõelisemat.
Üle kõige särab Jeesus, tema arm on mõõtmatu!
Tunnistan, et olen inimene, kes ootab jõulusid terve aasta. See on minu aeg aastas, mida ma väga armastan. Hiljuti kuulsin kommentaare teemal, kuidas kõik on nii valesti. Kasutatakse advendiajal juba sõna jõuluaeg ning pannakse jõulukaunistused kõik välja jne. Mõtlesin siis, et kui kerge on ärrituda ja mõelda, et ainult meie oleme need õiged ja teame, kuidas peab olema.
Minu suhtumine on teistsugune. Ma tunnen siiralt rõõmu sellest, et meie kaupmehed on juba nii targad, et jõulukaup tuleb müügile vahetult enne esimest adventi, et järjest enam kuuleb kaubanduskeskuses kaunist jõulumuusikat, et inimesed muutuvad aasta lõpu lähenedes tööl küll närvilisemaks, kuid üksteise vastu lahkeks, sõbralikuks, hoolivaks, tähelepanelikuks, et järjest enam leiavad inimesed tee kirikusse, et üha enam inimesi küsib tõelise jõulusõnumi järele.
Üle vaeva, valust läbi kannab mind ta armastus!
Armastus. See on selle laulu ja jõulusõnum. Viimasel Ilkka Puhakka evangeelsel õhtul rääkis ka tema, kuidas meil kõigil on oma ettekujutus „õigetest jõuludest“. Kui läheksime Aafrikasse või Ameerikasse või ükskõik millisesse teise riiki, siis seal on sootuks teised kombed. Igal pool on „oma jõulud“. Sõnum on aga siiski üks. Kõigest viib läbi ja kannab armastus. Kõik see väline on tegelikult ju kokkuleppeline.
Näiteks kujutame ette Jee­suse sündimise lauta kui õlgkatusega pisikest hurtsikut, kus eeslid, lehmad ja lambad on ümber sõime. Tegelikult oli tolleaegne laut või paik, kus Jeesus sündis, ilmselt sootuks teistsugune. Ilkka Puhakka selgituse järgi suisa elumaja, kus lihtsalt eri tasapindadel elasid nii inimesed kui loomad koos ning parim koht, kuhu äsjasündinud Jeesus-laps panna, oli tõepoolest puhaste heintega loomade söögisõim. Küsimus on narratiivis.
Las kõlada nende pühade ajal laul, milles on tõeline jõulusõnum, mis aga pole väliselt tavapärane – selline, nagu oleme harjunud kuulma.
Soovin kõigile rahulikku jõuluaega ja et märkaksime, mis meil on hästi, mille eest saame tänulikud olla, sest selle kõik oleme saanud tänu jõuluimele.

sigridpold2

 

 

 

 

Sigrid Põld,
kolumnist

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)