Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Ta olgu sinu kaitseja …

22.02.2017 | | Rubriik: Juhtkiri

24. veebruaril tähistame Eesti Vabariigi 99. aastapäeva. Riigi sünnipäevale lisab tähtsust lippude ja teiste sümbolite ilmumine tänavapilti. Tähtpäeva eel süüviks korra sellesse varjatusse, millest riiklikud sümbolid esmavaatlusel ei kõnele.
Sõnad, mida hümnina laulame, või lipp, mida kanname, on väärika ajalooga. Rahvushümniks saanud laulule kirjutas sõnad Voldemar Jannsen ja see kanti ette esimesel laulupeol 1869. Kui sinimustvalget 1884. aastal Otepääl õnnistati, kõlas «Mu isamaa, mu õnn ja rõõm» tõelise vaimustusega eesti üliõpilaste ja vaimulike suust.
Kindlasti oli väga tähenduslik selle laulu kujunemisel riiklikuks hümniks 23. veebruar 1918, kui Pärnu Endla teatri rõdul loeti ette manifest Eestimaa rahvastele ning ühise laulmisega kinnitati ajalooline akt – sellest hetkest oli sündinud iseseisev Eesti Vabariik!
Kui mul tuleb 24. veebruaril kaitseväe paraadi õnnistada, võtan seekord aluseks pühakirja sõnad, mis ütlevad: „Meenuta muistseid päevi, pane tähele aastaid põlvest põlve! Küsi oma isalt, et ta jutustaks sulle, oma vanadelt, et nad räägiksid sulle! Kui Kõigekõrgem andis rahvaile pärisosa, kui ta jaotas inimlapsi, siis ta määras kindlaks rahvaste piirid.“ (5Ms 32:7–8)
Positsioonides end oma pere järgi vanaisana, tunnen kohustust nii oma lastele kui nooremale põlvkonnale meelde tuletada, et kõigest 30 aastat tagasi vabanes meie rahvas painest laulda oma rahvushümni sõnu, kartmata repressioone.
Tõesti, seda on raske seletada noortele, kes on vabadusega üles kasvanud. Eriti raske selgitada neile, kes harjunud, et igal ajal võib istuda laevale või lennukile ja rännata terves maailmas. Kuidas rääkida suletud piiridest või keelatud laulust neile, kel vabadus kirjutada mida tahes ajalehtede kommentaariumides või internetis? Aga just endiste aegade võrdlusega saab edasi anda vabaduse tõelist olemust.
Mis oli siis selles laulus nii kardetavat, et see eelmise režiimi ajal oli keelatud? Kolmas salm, milles viide Jumalale, annab võimaluse noortele rääkida, et ka vabadus uskuda, st kuuluda kogudusse, oli piiratud või osal juhtudel võis isegi kaasa tuua sanktsioonid.
Kindlasti ei saanud tollastele võimudele meeldida ka teine salm, sest see kinnitas truuks jäämist oma isamaale. Võis ju moraalselt ebamugavalt mõjuda, kui hümni sõnadega meenusid isikud, kes avaldasid totalitaarsele võimule vastupanu ja jäid oma isamaale truuks kuni surmani. Pean silmas neid, kellest said märtrid või rahva seas poolsosinal räägitud lugude kangelased.
Tulles tänapäeva võtan mina hümni laulmist kui järjepanu korratavat tõotust – sedasama, mida truudusevandega on kinnitanud kõik kaitseväelased, avaldades valmidust kaitsta Eestit oma elu hinnaga. Vaadakem siis austusega kõigi nende peale, kes on paraadil või kodudes valmis esimese kutse peale kogunemiskohta ruttama.
Seoses paraadiga soovin tähelepanu osutada veelgi olulisemale. Meie rahvuslippude kõrval  lehvivad ka teised lipud. Tänast heitlikku maailma tajudes on julgustav vaadata, kuis meie kaitseväelaste kõrval seisavad liitlasüksused. Ka nemad on valmis meie vabaduse eest seisma ja meie koos nendega samade väärtuste eest.
Ühinegem siis hümni lauldes suurimaks palvetavaks kogukonnaks just kolmanda salmi ajal: „Su üle Jumal valvaku, mu armas isamaa. Ta olgu Sinu kaitseja ja võtku rohkest õnnista!“

kutsar

 

 

 

 

Gustav Kutsar,
kaitseväe peakaplan

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)