Slava Ukraine
Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

„Suvised helid“ Lõuna-Eestis

07.09.2022 | | Rubriik: Kirikuelu


Suvesessil osalenud koos õpetaja Margit Lailiga (keskel) Kanepi kiriku altari ees. Arhiiv.

UI kirikumuusikaosakonna tänavuse suvesessi raames külastasime kahe päeva jooksul kaheksat kirikut Tartu-, Valga- ja Põlvamaal ning andsime Kanepi kirikus kohalikule rahvale ka kontserdi.

8.–9. augustini toimunud traditsiooniline suvesess toimus 13. korda.

Üldjuhul on õppeaasta sedavõrd toimekas, et õppekäikudeks aega ei jää. Suvesessid on aga parim aeg külastada erinevate paikkondade kirikuid, et tutvuda oreliehitajate meistriteostega ning kogeda oma sõrmede ja jalgadega iga pilli eripära. Suvesessidele on oodatud osalema nii praegused tudengid kui ka vilistlased. Silmaringi laiendamas on käidud Eestis ja välismaal. Sel korral valisid korraldajad, usuteaduse instituudi kirikumuusika osakonna õppejõud Kersti Petermann ja Kristel Aer suvesessi toimumise piirkonnaks Lõuna-Eesti.

Algus Tartu Pauluses

Suvesess sai väärika alguse Tartu Pauluse kirikust, kus asub hetkel Eestimaa nüüdisaegseim orel. Meid oli tervitamas kiriku organist Anna Humal. Anna ja Kristel rääkisid meile alustuseks oreli hankeprotsessist, mis oli põhjalik ja aeganõudev. Tegemist on Lõuna-Eesti suurima, 2015. a valminud Pascheni oreliga, millel on 3650 vilet ja 56 registrit. Oreliga on integreeritud ka tarkvara ja muud tehnilised võimalused. Tutvustuse järel sai iga osaleja võimaluse kogeda mänguvõlu Eesti modernseimal orelil ja imetleda kiriku oivalist akustikat. Meie külaskäigu lõpetuseks rääkis koguduse abiõpetaja Marek Roots lühidalt ka kiriku värvikast ajaloost. 

Meie järgmine peatuspaik oli Tartu Peetri kirik. Siin ootas meid ees Friedrich Wilhem Müllverstedti mehaaniline pill, mille valmimisaasta on 1891. Oreli viimatine põhjalik restauratsioon tehti Olev Kentsi orelitöökoja poolt, tänu heldeile annetajaile. Tundub isegi pisut uskumatuna, et sellel orelil on mänginud enne meid ka näiteks Miina Härma ja Leonhard Virkhaus. 

Koorilaulu hällis

Järgnevalt viis tee meid Kambjasse, Eesti koorilaulu hällipaika. Kambja kirik on Lõuna-Eesti suurim maakirik, milles on üle 600 istekoha. Kiriku praegune orel on saadud 1994. a kingitusena Rootsi Träslövsläge koguduselt. Pealtnäha tagasihoidliku prospektiga pill üllatas suvesessil osalejaid oma kaunikõlalise sisuga igati positiivselt.

Esimese sessipäeva viimane orel ootas meid Kanepis, kus olime lubanud anda ka kohalikele orelikontserdi „Suvised helid“. Kanepi kiriku eripäraks on see, et tavapärase risti või kuke asemel kõrgub kirikutorni otsas hoopis aotäht ehk koidutäht. Eriliseks ei osutunud aga mitte üksnes kirikutorni tähis, vaid kogu vastuvõtt. Kirikuõpetaja Margit Lail oli katnud meile käärkambrisse kohvilauakese hõrgutavate pirukate ja tuuletaskutega. Nõnda ei jäänudki oreliõpilastele kuigi palju aega esinemisärevuse tundmiseks. 

Kanepi kiriku orel on romantilise kõlaga, pneumaatilise traktuuriga, kahe manuaali ja 16 registriga. Selle ehitas 1902. aastal Wilhelm Sauer. Saime küll kenasti mängitud, aga orel andis paaril korral märku, et uueks põhjalikumaks hoolduseks on vaja hakata tasapisi vahendeid koguma.

Külakostiks orelikontsert

Meie kontserti kogunes kuulama päris arvukas kuulajaskond. Kontserdil kõlasid lood nii õpilaste kui õpetajate esituses. Kava oli mitmekesine, hõlmates erinevaid ajastuid ja heliloojaid. Tore oli näha ja tunda, et väikeses Eestimaa alevikus on sedavõrd palju orelimuusikahuvilisi. Aitäh kutsumast!

Uus päev algas uue olukorraga. Otepää Maarja kiriku elektrikilbi võti oli kadunud kui tina tuhka ja seega tuli meelde tuletada esiisade tallamisoskused orelile hääle sissepuhumiseks. Kristeli juhendamisel läbisime orelitallamise kiirkursused ja seadsime sisse meeskonnatöö – kes mängis, kes tallas, kes näitas mobiiltelefoniga nootidele valgust, kes püüdis registreerida, kes tegi unikaalsest olukorrast fotojäädvustusi … 

Saime tunda sedagi, mis tähendab, kui orelil vahepeal õhk otsa saab. Kristel teadis rääkida, et mõnedel orelitel olevat isegi veel tänapäeval selline register, mis heliseb nagu kelluke ja on mõeldud alustusmärguandeks tallajale. Seega kui Pauluse kirik jäi meelde kui tänapäevaseim, siis Otepää kirikus reisisime justkui vähemalt sajandi võrra ajas tagasi. 

Järgmisena jõudsime Rõngu Mihkli kirikusse, kus meid tervitas töötunkedes hooldajaõpetaja Vallo Ehasalu, kes teatas muhedalt naljatledes, et oli päevaplaani üles seadnud lootuses, et jääme tunnikese hilisemaks ja ta jõuab selle ajaga kiriku akna ära parandada. Meil paluti aga orelirõdul end lahkesti sisse seada ja viled hüüdma panna. Tervitama tuli meid ka kiriku kauaaegne organist, Rõngu valla aukodanik Helve-Sirle Päid koos ema jälgedes käiva tütre Evega. Kiriku kellamees Kalev Külv ütles naljatledes, et Helve-Sirle lemmiklugu on Arvo Pärdi „Ukuaru valss“, mispeale meie orelitudengil Peetril oligi soovilugu kohe kui varnast võtta ja ette mängida.

Lõuna-Eesti vanimas

Puhja Püha Dionysiuse kirik on üks kolmest Lõuna-Eesti kõige vanemast kirikust. Meid ootas siin ees Rõngu oreli veidi noorem kaksikvend – Müllverstedti poolt 1881. aastal valmistatud mehaaniline pill. Leidsime üheskoos, et Puhja orel oli igati heas mängukorras ja mängimine sellel on puhas rõõm. 

Kes oreliga olid juba tutvuse teinud, said mahti minna kiriku pööningule Anneli Räni Laasi maalinäitust vaatama. Ei ole just palju kirikupööninguid, kus eest võib leida kunstinäituse. 

Meie suvesessi viimaseks peatuspaigaks oli Nõo Püha Laurentsiuse kirik Friedrich Walckeri oreliga aastast 1890. Teadupärast ehitati orel Johann Andreas Steini oreliprospekti taha. Veendusime, et tegemist on iseenesest hea pilliga, kuid kindlasti tuleks selle põhjalikum remont ette võtta juba lähiajal.

Kohtusime kirikus ka heliloojaharidusega koguduseõpetaja Mart Jaansoniga, kes on koostanud organistide tänuväärse abimehe „Nõo intonatsioonid“. Noodiraamatus sisalduvad koraalide eelmängud helistikulises seoses „Koraaliraamatuga“. Nõo kiriku organisti Agnes Laasimeri sõnul on nõudlus raamatule kujunenud sedavõrd suureks, et tuleb aina juurde trükkida. 

Mängides käte ja jalgadega

Orelilood said mängitud ja Eve esituses ka üks koraal koos eelmänguga „Nõo intonatsioonidest“. Seda kõike just täpselt siis, kui kirikuaias avati hubane kohvik maitsvate kookide ja kuumade jookidega. Võtsime tänulikult istet ja jagasime muljeid kordaläinud suvesessist. Neid muljeid pole kellegi teisega parem jagada kui just omadega. Omad on need, kes kasvõi natukenegi teavad, mida tähendab käte ja jalgadega orelit mängida.

Tõepoolest, muusikatudengitena oleme orelimängus alles lapsekingades ja professionaalsetest organistidest lahutab meid tuhandeid harjutustunde, aga nii neid kogemusi kogutakse: samm sammu haaval, päev päeva kõrval, lootuses, et ka pärast aastatepikkust harjutamist on meis ikka soov edasi harjutada.

Oleme tänulikud meie õppejõududele Kerstile ja Kristelile, kes oma tiheda suvise kontsertprogrammi kõrval leidsid aega suvesessi korraldamiseks. Täname kõiki kogudusi, kes andsid lahke loa oma orelitega tutvuma tulla.

Jana Maria Kallas,

UI kirikumuusika osakonna õpilane

Tulge ja vaadake Jumala tegusid, kes on kardetav oma tegemistes inimlaste juures. (Ps 66:5)