Esileht » Arvamused » Kolumn »

Suvi nagu suvi ikka – või siiski mitte?

05.08.2020 | | Rubriik: Kolumn
Merille Hommik.

Selle kummalise aasta kummaline suvi on täies hoos. Kas midagi on olnud teisiti? 

Suvi ise ei anna kuidagi mõista, et midagi on muutunud. Ilmad on olnud üllatavalt ilusad ja need vihmasabinad, mida meile on jagatud, on igati ära kulunud. 

Teisiti on aga sisetundega. On ebakindlus, on teadmatus. Mitte et tavapäraselt oleks inimesel alati võimalik kõike ette teada ja kõiges planeeritus kindel olla, kuid me teeme plaane ju ikka. Sel aastal on aga kuidagi eriliselt saanud tõeks lause „ela päev korraga ja ära muretse homse pärast“. Pea võimatu on olnud planeerida puhkust või puhkusereisi. Ainus, mis on olnud kindel, on see, et kui mujale ei saa, siis kodus saab ikka olla. 

Kuidas olla aga ka puhkuse ajal lihtsalt kodus, kui juba terve kevad sai põhimõtteliselt kodus veedetud? Mitte et kodus halb oleks! Kaugel sellest! Pigem isegi väga mõnus. Kodus kindlasti juba igav ei hakka, kuid siiski tahaks minna … Järjest rohkem taban end mõttelt, kuidas elu on nii palju muutunud. Veel sada aastat tagasi ei kippunud inimesed sugugi kodunt välja või puhkusereisile. See polnud isegi mõttes võimalik, sest peamiselt elatuti ju talutöödest. 

Kuhu sa need lehmad ja lambad jätad, kui ise ära sõidad? Ja kaugel sellest, et keegi oleks unistanud soojamaareisist. Siis reisiti – kui üldse – ikka asja pärast. Tänapäeva inimene tahab aga välja, kaugele, uut ja huvitavat avastama – olgu selleks „välja saamiseks“ kasvõi mere äärde telkima minek. Mingi minemise kihk on meis kõigis vähemal või suuremal määral sees.  

Tuleb siis tekkinud olukorras teha, mis on võimalik ja tore on juba nüüd vaadata väikest kokkuvõtet, kus siis käidud ja mida nähtud. Eesti on nii väike, et igale poole jõuab ühe päevaga ja paljudest kohtadest veel samal päeval tagasi. Nii on tee meid viinud Hiiumaale ja Piirissaarde, Narva ja Saaremaale, Otepääle ja Paldiskisse, Pärnusse ja Võsule, Haapsallu ja Sillamäele, Tartusse ja Neeme, Käärikule ja Vainupeale jne. 

Tundub, et risti ja põiki on see ilus Eesti läbi reisitud, olulised vaatamisväärsused ära vaadatud ning lugematul hulgal vees sulistatud. No mis sa hing veel tahad? Tore on olnud avastada ka avatud ustega kirikuid, kus teelisi oodatakse, ning imelised on olnud muusikalised elamused, mis samuti pühakodades saadud.

Kokkuvõtet tehes tundub, et mis siin nüüd nii väga teisiti on. Ega polegi. On hoopis meeliülendav, et oleme sel suvel avastanud väga huvitavaid paiku, kuhu pole varem sattunud. Olukord, milles elame, paneb rohkem pea tööle ja mõtlema, et kuhu veel minna.  

Üheks eriliseks elamuseks sai kindlasti Saaremaal Reomäel nunnakloostri külastus. Olin sellest varem kuulnud ning mitmeid kordi mööda sõitnud, kuid kunagi polnud aega, et väravast ka siseneda. Nüüd siis sai mindud. Milline soojus seal valitseb! Kui armsalt meile väravale vastu tuldi ja sisse paluti. Kui tagasihoidlikult ja südamlikult räägiti kloostri igapäevaelust, loodusest ja mesilastest meie ümber, kirikust, pühakutest ja ka elust väljaspool kloostrit. 

See aeg seal aias ja kirikus tekitas tunde, et aeg jäi seisma. Kusagilt kaugelt kostis küll maanteemüra, aga see oli nagu taust, mis ei puudutanud seda hetke, kus me viibisime. Olime Saaremaal ja seal kloostris koos oma suure perega, kelle hulgas neliteist last väga erinevas vanuses – ka neile jättis kloostri külastus erilise mälestuse, rääkimata siis veidi vanematest inimestest. Me kihutame ringi, uudistame vaatamisväärsusi, lebame rannas ja võtame viimast sellest reisiprogrammist ning siis korraga tuleb hetk, kus tundub, et siin ja praegu – see on päris. 

Just selliseid hetki ja avastusretki sooviks veelgi kogeda. Kõike muud on ka väga vaja, sest eriti lastega reisides pole mõtet veeta kõik päevad muuseumides ja näitusesaalides, sest nad vajavad seiklusparke ja liivakaste, kuid näpuotsaga. Õige pisut – ja see jääb neile pikaks ajaks meelde. 

Seda omapärast suve on veel päris mitu päeva järel. Veel jõuab siin Eestimaal ringi sõita ja omamoodi nurgataguseid avastada. Olgu selleks Peipsiveere pikad sibulapeenrad, tormised lained mõne saare liivarannas, pisike kabel kaugel külas, talumuuseum või teemaja metsaveerel, aiakontsert naabervallas, avatud ustega ajalooline mõis, suussulavaid saiakesi tootev pagarikoda või lastele rõõmu pakkuv miniloomaaed.  

Oskaks vaid olla ja mõelda nii nagu „Muumitrolli“ raamatu tegelane Tuu-tiki, kes ohates mainis: „Kõik on väga ebakindel ja see mind just rahustabki.“ 

 

 

 

 

Sigrid Põld,

kolumnist

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)