Esileht » Uudis » Esileht »

Suvi

25.09.2019 | | Rubriik: Esileht

Peapiiskop peab suurpõgenemise 75. aastapäeva palvust Bellings­hauseni pardal. Christian Johannes Kask

Rubriigi „Suvi“ lõpetavad peapiiskop Urmas Viilma meenutused madrusena 10.–19. septembrini Antarktika ekspeditsiooni jahtlaeval Admiral Bellingshausen seilates.

Ülemkarjane õnnistas 10. juunil jahtlaeva Tallinna lennusadama jahisadamas ning sündmuse ettevalmistavates kõnelustes Tiit Pruuliga küsis naljaviluks, et milline oleks tema võimalus ekspeditsioonist osa võtta. Vastuseks saadeti talle teekonna kirjeldus, kust oli võimalik valida sobiv teelõik.
„Ajaliselt sobis teekond Prantsusmaalt Brestist Portugali Portosse. Kes vähegi mereolusid tunnevad, hakkasid pead raputama, kuuldes, et valisin Biskaia lahel seilamise. Selgus, et tegemist on Atlandi ookeani kõige tormisema piirkonnaga. Seal on lausa nn Surmarannik, kus keskajast peale paljud laevad hukkunud. Teha polnud enam midagi, valik oli tehtud. Kogesin korralikku lainetust, rullusin voodi ühest äärest teise terve öö, ent pelgu ei tundnud. Olin ka valmis merehaiguseks, keeldusin tablettidest, ent see läks minust mööda, eks pean järgmist korda ootama. Tahtsingi tunda reaalselt tunnet, kus sõltud üksnes Jumala armust,“ meenutab Viilma läbielatut.
Lisaks mereromantikale ehk lendkalade, vaalade ja delfiinide jälgimisele olid laeval kõigil meeskonnaliikmetel oma ülesanded. Tuli olla neljatunnistes vahikordades ja madrus Viilmale sattusid ajad õhtul kaheksast keskööni ja teine kord hommikul kaheksast keskpäevani: „Pidin jälgima silmapiiri ja võrgupoisid. Laeva juhtimine toimub arvuti abil, aga mitte kõik laevad pole end elektrooniliselt märgistanud ja udusel hommikusel vahikorral märkasin mõnesaja meetri kaugusel laevu, mida radar ei näidanud.“
Lisaks pidi Viilma koka abilisena hakkima kaheksajalga ja pakkuma õhtusöögi idee, milleks sai chilli con carne koos nn tugitoolitatraga (pannil „ehmatatud“ tatrale valatakse kuum vesi peale ja pannakse 2,5 tunniks sisse mässitult potti hauduma).
Ülesannetest vabal ajal loeti ja vesteldi: „Vestlused olid väga olulised, sest suurem osa seilajatest ei olnud kirikuga seotud ning minu laevalolek tekitas võimaluse neil teemadel kõnelda ja vaielda, ka südant puistata.“ Vaimulikuna pidas Viilma udusel hommikul Portosse jõudes suurpõgenemise 75. aastapäevale pühendatud palvuse, kus mälestati ka põgenemise käigus hukkunuid ja udupasun täitis mälestuskella aset.
Kokkuvõttes andis retk ülemkarjasele uusi teadmisi. Näiteks mida tähendab, et jüngrid nägid neljandal vahikorral Jeesust vee peal kõndimas või milline on laeval käsuliin: „Ütleme vahel, et piiskop on kirikus nagu kindral või kapten laevas. Kindralid on ilmselt kaitseväes endiselt kindralid ja kaptenid laevas kaptenid, aga kas piiskopi käsust kirikus sama palju peetakse, selles aeg-ajalt kahtlen. Hea oli võrrelda.“
Kätlin Liimets

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda. (1Jh 4:21)