Suvi
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Uudised / Number: 11. september 2019 Nr 36 /
Lea Jants, Nissi Maarja koguduse õpetaja:
See suvi sai muljeterohke, kuid eriliselt meeldejääv oli laulu- ja tantsupidu. Osalesime Riisipere naisrahvatantsurühmaga tantsupeol võimlejatena. Kavad olid sisukad, kuid ka keerukad. Ühel proovil „Rabahaldjate“ tantsu aegu hakkas üle taeva laotunud pilvedest vihma sadama. Koos tantsuga lõppes ka vihm. Ühel etendusel kordus sama lugu: loodusjõud andsid tantsule lisaväärtuse. Me pole seda tantsu iial nii hästi tantsinud kui siis vihmaga. Tantsupeo üldjuht naljatas: vihm oli tellitud. Ka laulupeo muusikalise õnnestumisega kaasnenud piiritu ühtsustunne oli võrratu kogemus, mida naiskoori Nelli lauljatena koos tütrega laululaval nautida saime.
Paljudest võrratutest suvistest kontsertidest Nissi kirikus (Voces Musicales, orelikontserdid) tõid kõige enam rõõmu meie oma koguduse korraldatud ülesastumised. Imelist naudingut pakkusid noored muusikud Siim Laane (orel) ja Hannabel Säär (viiul, laul). Kontsert-palvusest „Kirikuaasta läbi Martin Körberi laulude“, mida ka Eesti Kirik kajastas, tõstaksin eriti esile pühakirja tekstide (luges ka Anseküla Maarja koguduse jutlustaja Tõnu Veldre), palveosaduse ja laulude lummavat koosmõju.
Külastasime Soomes Hakunila sõpruskogudust, kus pidasin jutluse ning meie organist Jaan Vaidla esitas oma laule. Kodus võõrustasime sõpru Taanist, kavandades ühist noortetööd, ning vastukülaskäigul viibinud sõpru Soomest, kellega pidasime tõhusad talgud koguduse vana köstrimaja taastamisel. Suvi on olnud tavapäraselt töine ja samas tavatult elamuste- ja rõõmurohke.
Kaido Saak, Lihula koguduse õpetaja, Lääne praost:
Suvesse jagub tavapärast vaimulikutööd, samuti tegelemist vanavaraga. Samas on suvi eriline: meie kodu lähedal voolab Kasari jõgi. Juba minu isa ja vanaisad käisid kalal ja ega see huvi minustki mööda ole läinud. Kui Jeesuse eluga paralleeli tõmmata, siis olid ju temagi jüngrid kalamehed ja Jeesus hingede püüdja. Lisaks hingede püüdmisele on vahel hea reaalselt kalu püüda. On tore tunne, kui mõni kala konksu otsa jääb. Siis saab lisaks ka ihutoidust.
Elu kulgeb jõe peal teises rütmis ja pakub tunnetuse igavikust – jõgi oli enne meid ja on ka pärast meid. Paadiga jõel olles tulevad sõprade vahel teised jutud, need, mis kaldal rääkimata jäävad. Tänapäeval ongi kalalkäik pigem vaimutoidu otsimise viis. Ja vahel läheb hästi nii kaladel kui ka minul – jääb ära kala puhastamise töö.
Kui mind kevadel praostiks valiti, lubasin, et külastan praostkonna vaimulikke ja olen sellega algust teinud. Enne suve lõppu tahaks veel kellegi juurde külla jõuda.
