Esileht » Arvamused » Arvamus »

Suveootusest kantud igatsus

16.06.2004 | | Rubriik: Arvamus, Juhtkiri

Tänavu jäi mul sirelite lõhn tundmata. Enne kui õiepungad paisuda jõudsid, tuli maikuu külmalaine. Pikemate päevade ja lühemate ööde aeg on käes, aga pilvine taevalaotus sunnib inimesi tubasteks, nii jääbki õiteilu, linnusädinat täis kevadelõhn ja heleroheline puudelehestik nautimata.
Suve ootusega on kui lapsel suureks saamise ootusega: oodates ei märkagi, kui aeg kätte jõudnud. Ehkki külm ja vihmane – on see esmaspäeval kättejõudev siiski oma ja kargelt põhjamaine. Suve saabumisest annab märku üritusterohkus: kontserdid, festivalid, suvepäevad, laadad, vabaõhuetendused, kodukandipäevad, koolilõpupeod…
Kui toimetuses püüti kokku panna Eestimaa kirikute suveürituste kava, sai täis neli lehekülge trükitihedat kirja. Paratamatult tuleb teha valik ja olla valmis loobumiseks, sest suvi ei saa seista koos ainult ühelt rahvakogunemiselt teisele jõudmisest. Suvi peaks olema aeg eneselaadimiseks, tõeliseks puhkuseks.
Juba viiendat suve on Eesti Kiriku toimetuse väike pere pannud juulikuuks toimetuse ukse kinni ja puhkusele läinud. Samasugust mudelit kasutab mõni teinegi väljaanne. Nii saab nappi inimressurssi säästa ülepingest, ka majanduslikult annab üks kuu pausi lehe väljaandmisel märgatava kokkuhoiu niigi napis eelarves. Loodan, et lugejad on juulikuise pausiga jõudnud harjuda ja juuli esimesel kolmapäeval postkasti juurde ei rutta Eesti Kirikut otsima. Taas ilmub leht pärast suvepuhkust 4. augustil.
Tahan aga kõiki meie kirjasaatjaid julgustada suvesündmustest ja -meeloludest toimetusele kirjutama. On ju Eesti Kirik kõik need 14 aastat, mis ta on võinud taas ilmuda, olnud kui hindamatu kirikuelu kroonika. Kogesime seda ajakroonikaks olemist eriti varakevadel, kui lehe 80. aastapäevaks valmistudes vanu väljaandeid sirvisime. Inimese mälu on lühike, aga kirjapandu jääb.
Meie ajas on sündmusi, mida mälu ei tohiks iialgi unustada. Esmaspäeval, 14. juunil tähistasime juuniküüditamise 63. aastapäeva. See on üks neist eesti rahva jaoks halbadest päevadest, mis tuhandete saatusi on määranud. Eestimaalt on viidud ja Eestimaalt on mindud. Kui ei oleks raskeid minekuid, ei saaks olla rõõmsaid tulekuid. Kui me eestlased kõik Eestimaal oleksime saanud püsida, ei oleks meil põhjust pidada ESTO-päevigi, mil maailma kõigis paikades elavad eestlased kokku saavad.
Jaanipäeva paiku on paljud teel kodupaika. Üheks tuleku põhjuseks on kallite kadunute kalmude külastamine. Tänases lehes avaldame surnuaiapühade toimumise ajad, et igaüks teaks õigel ajal kohale minna. «Lehtede rauges kahinas tajusin esivanemate vaime,» kirjutab Rannar Susi oma lapsepõlvemälestustest, kui Pilistvere surnuaial käidi haudu tegemas.
Iga kuu lugejaid ühe jutuga rõõmustanud Rannar Susi on toonud meieni lihtsaid elupildikesi, mis ometi täidetud sügava sisuga. Tänases jutustuses kannab autor läbi iseenda sirgumise ja tunnete eestlaseks olemise valu ja igatsust.
Nagu ehk me kõik, kes end tagasi oma lapsepõlve suvedesse ja igatsustesse-ootustesse mõtleme: igavese igatsuse maal Eestis.
Sirje Semm, peatoimetaja

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)