Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Süvenemist ja paindlikkust uude õppeaastasse

26.08.2020 | | Rubriik: Juhtkiri

Vähem kui nädala pärast on 1. september – ametlikult teadmiste päev, rahvasuus ka tarkusepäevaks nimetatud. Küllap paljud eestlased on kogenud oma eurooplastest sõprade hämmingut, kui neile räägime, et Eestis algab kool alati kindlal kuupäeval, millel on meie kui hariduseusku rahva silmis märgiline tähendus – kooliaasta avaaktusi peetakse siin-seal 1. septembril isegi sel juhul, kui see langeb pühapäevale. Väga paljude Eesti inimeste ajaarvestus ühtib pigem kooliaasta või akadeemilise aasta kui kalendriaastaga – septembris ei alusta tegevust mitte ainult koo­lid, ülikoolid ja huvikoolid, vaid ka koguduste leerikoolid, väikerühmad, laulukoorid, piibliringid. Õhus on elevust, uudis­himu, uue alguse aimust.

Uue õppeaasta, nagu ka uue aasta alguses on kombeks öel­da üksteisele häid soove ja julgustavaid sõnu. Mina soo­vin kõigile õpetajatele ja õppijatele, kirikurahvale ja Eesti Kiri­ku lugejatele algavaks õppeaastaks oskust, aega ja või­ma­lusi süvenemiseks. Mulle tundub, et just seda vajame oma kiirustavas, rööprähklevas, sageli pealispindseks ja ühe­ülbaliseks muutuvas kultuuris ja elu­laadis. Süvenemine tähendab süvitsi minemist, tahtmist ja os­kust näha asjade, olude, inimeste, suhete ja protsesside sisse ja nen­de taha. Süvenemiseks on vaja peatuda, kuulata, oodata ja taju­da, olla kohal siin ja praegu. Kindlasti eeldab süvenemine isiklikku suhestumist ja pühendumist sellele, kellesse või millesse sü­ve­ne­takse. Armastus saab juurduda üksnes sügavas pinnases, ilma süvenemiseta jääb armastus üksnes meeleoluks või tunde­puhanguks.

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku teoloogilise kõrgkooli, usuteaduse instituudi rektori kohusetäitjana on mul heameel iga meie akadeemilise kogukonna liikme üle, kelle süvenemine pühakirja, teoloogilise mõtte arengusse ja kiriku praktilise teenimise mõtestamisesse tänases maailmas ja Eestis annab kogu meie kirikule ja vaimukultuurile ühe omalaadse ja sügava mõõtme, ilma milleta jääks meie usuelu pealiskaudseks ja hapraks. 

Selle süvenemise ilmekaks näiteks on 9. septembril, instituudi akadeemilise aasta avapäeval aset leidev raamatuesitlus, kus kaks titaani meie teoloogide hulgast tutvustavad oma pika­ajalise süvenemise tulemusena sündinud teoseid. Usuteaduse instituudi toimetiste sarjas ilmub professor Randar Tasmuthi monograafia „Uue Testamendi kontekstualiseeriv teoloogia: kristliku usulise mõtte ja praktika sünd“, mis võtab kokku auto­ri aastakümnete pikkused uuringud ja õppetöö Uue Testamendi teoloogia vallas. 

Võrdleva usundiloo professori Jaan Lahe monograafia kannab pealkirja „Sõnum Teisest Maailmast. Mis on kristluse põhisõnum?“. Autor ise ütleb, et on selle raamatu kirju­tamiseks teinud ettevalmistusi 7-8 aastat ja kirjutanud seda 2 aastat. Raamat on populaarteaduslik ja mõeldud kõigile, keda huvitab kristlik õpetus. Süvenegem neisse ja teistesse teks­tidesse, mis avardavad meie maailma- ja usutaju, annavad sel­lele üle aegade ulatuva ning keelte ja kultuuride piire ületava mõõt­me, ehk muudavad meid ka mõistvamaks, tundlikumaks ja heatahtlikumaks, õpetavad eristama olulist ebaolulisest, sisu vormist, püsivat ajutisest.

Teiseks soovin meile kõigile uue õppeaasta künnisel paind­likkust ja kohanemisvõimet. Ei, ma ei pea silmas „mugan­du­mist praeguse ajaga“, oma identiteedist, väärtustest või usu­tun­­nistusest kauplemise objekti tegemist, maailmavaatelist laiali­­valgumist. Räägin isiksusliku küpsemisega kaasnevast loo­bumisest kontrollida sündmuste käiku ning valmidusest ela­da mitte kujutletud, vaid eksisteerivas reaalsuses, armastada maa­ilma sellisena, nagu see on, et seda oma armastusega lepi­tada, ter­vendada ja pühitseda. 

Tänavune aasta on olnud eriline mitmes mõttes. Oleme pi­danud hakkama saama sootuks ootamatute olukordade ja tin­gi­mustega, suutma  kohaneda  koroonaviiruse pandeemiast tingi­tud piirangutega, leidma uusi vorme nii õppetöö korraldamiseks kui ka vaimulikuks teenimiseks. Küllap üks kriisiaja õppetun­di­dest ongi kontrollist loobumine ja selle kaudu meie ellu, hoia­kutesse ja tegemistesse suubuv alandlikkus, usaldus ja rõõm.

Kristlastena teame, et milliseks ka ei kujuneks uus õppeaasta ja kogu meie maine elu – see, kes meis on alustanud head tööd, lõpetab selle enne Kristuse Jeesuse päeva (Fl 1:6).

 

 

 

 

Marko Tiitus,

assessor

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)