Suve rõõmudest ja muredest

16.08.2006 | | Rubriik: Määratlemata

Teatavasti on suvi puhkuste aeg ja meil on
ihaldatavad puhkusekuud juuli ja august. Tavainimene tahaks loomulikult oma
puhkuseaegse sooja ning päikese kodumaal kätte saada ja eeldused selleks on
just nende kuude jooksul kõige paremad.

Kuna meil on august ja inimesed ikka veel
naudivad puhkust, siis oleks õigem juhtkirja asemel neile lihtsalt ilusat ning
kosutavat puhkust soovida. Meie olusid silmas pidades peaks vast lisama paar
manitsust: olge kenad ja käituge korralikult! Uues Testamendis on sääraseid
korralekutsuvaid manitsusi üsna palju. Elu omalt poolt toob negatiivseid
näiteid kuhjaga.

Kuivõrd puhkus on inimese jaoks nii tähtis,
et ta otsekui poolitab aasta kaheks, eriti silmatorkav on see kollektiivpuhkuse
korral, siis on vaja seda aega targasti kasutada.

Juba vanad roomlased ütlesid: «Otium
reficit vires» – puhkus taastab jõudu. Seda jõudu on vaja taastada igal
inimesel, ka kirikutöötajatel. Paraku pole paljudel puhkudel asendajat võtta ja
siis peab keegi oma töö kõrvalt puhkuselolija töö ära tegema. See on lisakoorem
asendajale ega tule kasuks töö kvaliteedile. Kui aga vaatame, kuidas inimesed
puhkusel oma aega mööda saadavad, siis paljud küll ei taasta oma jõudu,
intensiivne pidutsemine võtab kahjuks liiga paljudel jõu ja mõistuse.
Alkoholitootjad ja -turustajad rõõmustavad, paljudes peredes on aga kurvastus
ja lein, sest mõne inimese koht on jäänud tühjaks, mõni on sattunud
vigastustega haigevoodisse.

Kristlaste hulgas on kasutusel manitsev
kõnekäänd «Ära sõida kiiremini, kui su kaitseingel suudab sinuga kaasa
lennata!». Elu näitab, et paljud inimesed ei hooli oma kaitseinglist ja mõni on
koguni selle üle uhke, et hoiab endast ristiusu tuhande aasta kaugusel. Eks
igaüks saab omamoodi õndsaks, aga mõnele jääb õndsus küll kättesaamatuks.
Igaüks saab Piibli järele kätte selle, mida ta elus on külvanud.

Palav suvi on näidanud, et suitsukoni või
tuletikku külvates lõikame kahjutuld. Vist ühelgi teisel suvel ei ole tuli
hävitanud metsi, rikkunud loodust nõnda palju kui sellel suvel. Nõnda toob suvi
esile nii ellusuhtumise kui ka haldussuutlikkuse pahupooled ning see pilt on
kurb! Kui kuuleme raadiosaadetes toimetajaid ütlevat, et meie liikluses
valitseb hullumeelsus, kui loeme ajalehtedest, et meil on puudu sadu
politseinikke, arste, õdesid, päästeametnikke, kui meil on puudu bussijuhte,
kooliõpetajaid, torumehi, siis tekib tahes tahtmata küsimus, miks ühes edukas
riigis asjad nõnda on läinud.

Kas ei peaks hoogne majanduskasv, hästi
laekuvad maksud looma olukorra, kus kõik inimesed tahavad rõõmsalt ja
rahulolevalt kodumaal töötada, miks nad seda ei tee? Kas nad on pettunud, et
rahva tulu ei jaotata õiglaselt või on neil lihtsalt olnud liiga suured
ootused? Küsimusi on tõesti palju.

Sealjuures peaksime mõtlema ka väikeste
koguduste muredele! Seda on loomulikult tehtud, aga veel mõni aasta tagasi
ütles tolleaegne peapiiskop oma aruandekõnes: «Me oleme nõutud… Samas on
kristlased olnud veendunud selles: kui meil ikka on olnud tänumeelt ja usaldust
Issanda vastu, püsivust palves ja kannatlikkust, siis on nõutus kadunud ja elu
on olnud õnnistatud!»

See saab olla ka minu soov Sulle, armas
lugeja! Suvel töötavaile kolleegidele leidlikkust oma kiriku tutvustamisel ning
õnnistust kuulutustöös!

Kuno Pajula

Kuno Pajula

Kuno Pajula,

emeriitpeapiiskop

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)