Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Süüta advendiküünal

28.11.2012 | | Rubriik: Juhtkiri

Ristirahva vanem põlvkond tähistas kirikuaasta viimasel pühapäeval surnute mälestuspüha. Lahkunute meenutamine ja nende austamine on kirikus olnud sillaks ajaliku ja igaviku, nähtava ja nähtamatu vahel. Elukogemus ja -tarkus aitavad väärtustada mööduvat ning märgata uue algust. Muiste olid surnute mälestuspühal kirikud rahvarohked. Mälestati oma lahkunud lähedasi ja pärast jumalateenistust käidi veel surnuaias, et süüdata nende haudadel küünlaid.
Paarkümmend aastat tagasi, kui taas hakati tähistama hingedepäeva, muutus ka suhtumine lahkunute mälestamisse. Hingedepäeva õhtuhämaruses ja jõululaupäeval vilguvad küünlaleegid igavikku jõudnute meenutuseks nii koduakendel kui kalmistutel, aga üha vähem seostatakse mälestust jumalateenistuses peetava hingepalvega. Ollakse koos perekeskselt või sõprade ringis, mis on väärtus omaette ja annab tunnistust ühtekuuluvuse ja kokkuhoidmise vajadusest.
Kirikuaasta viimast pühapäeva nimetatakse nüüd igavikupühapäevaks või Kuningas Kristuse pühaks. Lootust omavale rahvale ei ole surm kõige lõpp, vaid uue algus. Igavikku kutsutud lähedased anname tagasi Kuningas Kristuse meelevalda. Sellel päeval kasutuses olev valge liturgiline värv sümboliseerib puhtust ja argisest lahusolevat rõõmu, millest saavad osa kõik need, kellele antakse kutse: tulge siia, minu Isa õnnistatud, ja pärige kuningriik!
Liturgiline kirikuaasta aitab kaasa elurütmi paremale mõistmisele ja tunnetusele. Aja voolavuses saame teatud pidepunkte maha märkides eristada mööduvat ja eesolevat. Mõnikord võib muutus toimuda ootamatult ja võimsalt, teinekord ei märkagi, kuidas aeg kulgeb vaikselt ja rahulikult. Seetõttu on kristlikud pühad nendeks peatusteks, mil võime süveneda Jumala sõnumi saladustesse, elu ja surma, ajaliku ja igaviku müsteeriumi olemusse.
Uus kirikuaasta algab Kristuse sündimise ettekuulutusega. Kuningas tuleb alandlikkuses, Kuningas tuleb kirkuses. Advendiaeg õpetab ootama. Ta õpetab millegi suurema ja võimsama saabumise märke tähele panema. Uue elu sündimine annab endast teada varakult. Looduses toimuvaid muudatusi oskame aimata. Enne, kui saabub talv ja maad katab lumevaip, räsib meid kõle ja tuuline sügis. Kevadisele ilule eelneb alati pungade pakatamine. Kristuse tulemist ennustati ette juba vanaaja prohvetite kuulutustes. Kõrbeerak Ristija Johannes hüüab: tehke tasaseks Issanda tee, nõnda nagu prohvet Jesaja on ütelnud.
Kristus võib meie eluteele tulla ka ettearvamatult ja ootamatult. Ta võib olla ukse taga ja koputada. Tähtpäevad ja pühade teemad juhivad sellele meie tähelepanu. Kõige kaduva lõppu ei tea aga keegi. Siis tuleb Kristus taas oma Isa kirkuses. Valvake, sest teie ei tea päeva ega tundi, millal see sünnib.
Just nende ridade kirjutamise ajal tuli ootamatu teade, et peapiiskop emeeritus Kuno Pajula on lahkunud igavikku. Süütasin tema mälestuseks küünla. Meenusid vana jumalakartliku mehe Siimeoni sõnad, kui ta võttis vastsündinud Jeesuse oma sülle ja ülistas Jumalat: «Issand, nüüd sa lased oma sulasel rahus lahkuda.» Usus ja lootuses tohime meiegi palves Looja poole pöörduda: Issand, anna oma sulasele Kunole igavene rahu ja igavene valgus paistku talle!
Aja ringkäigus kinnitagu meid kõiki lauliku veendumus, kes tunnistab oma usust: Isa, Sinu kätte ma annan oma vaimu, Sina oled mind lunastanud, Sa tõe Jumal!
Süüdakem advendiküünal tähiseks temale, kes on tee, tõde ja elu! Rõõmu ja rahu kõikidele!

 

 

 

 

Einar Soone,
piiskop

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)