Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Suursaadik Karin Jaani hindab olukorda realistlikult

02.02.2005 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Möödunud nädalal oli mõneks päevaks kodumail Eesti erakorraline ja täievoliline suursaadik Moskvas proua Karin Jaani, kes hiljutiste sündmuste valgel andis intervjuu ajalehele Eesti Kirik.
Te osalesite 27. jaanuaril Eesti Kaubandus-Tööstuskojas peetud seminaril «Sihtturg – Venemaa» ja kõnelesite seal Venemaast kui Eesti partnerist. Milline partner Venemaa meie jaoks praegu on?
Venemaa on meie partner kui partner ühele Euroopa Liidu liikmesriigile. Alles 1. maist kadusid ju ära topelttollid Venemaal eksporditavatelt Eesti kaupadelt. Kaubakäive oli möödunud aasta kolme kvartali kogumahus miljardi dollari ümber. Muidugi võiks see number palju suurem olla, potentsiaali on.
Ma ei olnud selle seminari põhiettekandja, majandusnõunik Ivo Parmas andis ülevaate majandussuhetest ja välissuhetest üldse kõneles välisministeeriumi Venemaa ja SRÜ büroo direktor Jaan Hein. Seminar, mis on eelkõige mõeldud ärimeestele, toimub igal aastal ja on loomulik, et küsimusi jagub ka saadikule.
Hiljutisel president Arnold Rüütli, patriarh Aleksius II ja Venemaa president Vladimir Putini kohtumisel ei osalenud meie poolt lisaks ühtegi poliitikut ega ametnikku ja see on siinses meedias arusaadavalt tekitanud teatavat umbusku. Kuivõrd tavapärane taoline praktika poliitikas on?
See on küllaltki harukordne. Me saame seda kohtumist ja visiiti üldse käsitleda siiski kui mitteametlikku, kui eraviisilist. Kui oleks tegu ametliku visiidiga, oleks automaatselt lisandunud delegatsioon ning kahtlemata ka kõnelused protokollitud. Kohtumise initsiaator oli sedakorda patriarh, kes oma mõjuvõimu Venemaa poliitikas kasutas ning tõi presidendid ühise laua taha.
Vaatamata kõigele arvan, et kohtumist tuleb vaadelda positiivsena. Kaks presidenti kohtusid, kõnelesid enam kui kaks tundi ning said nii-öelda suud puhtaks.
Kohtumise järgselt väitis meie president, et Venemaa riigijuht on avaldanud soovi MRP hukka mõista. Nüüd on saanud sellest Vene poole arvates «tõlgendamise küsimus». Kuidas kommenteerite taolist muutust?
Seda on raske kommenteerida. Kui presidendid selles omavahel kokku leppisid, siis on äärmiselt kahetsusväärne, kui teine pool hakkab leppest taganema. Midagi väga traagilist muidugi ka ei toimu, 1989. aastal mõistis NL Ülemnõukogu selle pakti hukka ja nüüd oleks mõistlik eelmise riigi õigusjärglasel seda samuti teha. Selleks kutsus meie president Putinit ka üles. Seda väitis president kohtumisjärgsel briifingul, mille ta meile kohe andis.
Olete meedias meelde tuletanud, et kohtumine toimus eelkõige tänu Aleksius II kutsele. Kuidas seda kutset hinnata olukorras, kus Moskva patriarhaat takistab metropoliit Stefanose sõnul kogu õigeuskliku maailma koostööd, blokeerides Eesti Apostlik Õigeusu Kiriku tegevust?
Ma ei taha siinkohal midagi öelda, see on Kiriku kahe suuna vaheline mittemõistmine. Ma ei kuulu ühele ega teisele poolele ega saa hinnata. Arvan, et patriarh Aleksius II andis meie presidendile autasu selle töö eest, mida Arnold Rüütel on teinud Eestis Moskva Patriarhaadi Õigeusu Kiriku registreerimisel ja tema juriidilisel legaliseerimisel. Ja see töö vääris tasu.
26. jaanuaril piketeerisid Tallinnas ja 2. veebruaril Tartus sajad setod. Nad on õigusega pahased, ligi 2000 neist peavad katteta lubaduste tõttu ootama kohtumist piiritaguste sugulastega 4–5 kuud kauem. Teisalt – mis mõtet on taolistel pikettidel, kui juba Andres Tarandi valitsuse aegu on otsused piiri küsimuses põhimõtteliselt tehtud ja leping ootab vaid välisministrite Kristiina Ojulandi ja Sergei Lavrovi allkirju?
Probleem on olemas, kuid reaalselt olukorda vaadates ei ole minu hinnangul võimalik seda piirilepingut uuesti avada. Teine pool lihtsalt ei nõustu sellega. Loomulikult on kahju.
Kuid on teisi võimalusi – piiriülese koostöö raames kergendada nende inimeste elu, kes teisel pool piiri soovivad külastada oma sugulasi või käia haudadel. Selline elu on toiminud juba mitu aastat. Ma ei tea praegu, kas reaalselt on piiriületusprotsessi kuidagi võimalik kiirendada või kergendada.
Olete väljendanud mõtet, et lõpliku otsuse 9. mail Moskvasse sõidu osas teeb meie president iseseisvalt. Millised võiksid olla ühe või teise otsuse plussid-miinused?
Ma ei saa diplomaadina sel teemal spekuleerida. Kõik plussid ja miinused on Eesti üldsusel juba mitu korda läbi arutatud, on väga erinevaid seisukohti. Usun, et vabariigi president on seda arutelu hoolikalt jälginud ning seda arvestades oma otsuse ka langetab.
Milline on pragu töömeeleolu Moskvas Eesti saatkonnas, millised on kahe riigi suhetes olulisemad märksõnad Teie meelest?
Kindlasti on ülemöödunud nädal väga oluline. Minu saadikuksolemise ajal pole olnud nii kõrgetasemelisi kohtumisi. Kõrgetasemeline välisministeeriumi delegatsioon kohtus oma Vene kolleegidega ja see oli suhteliselt tulemuslik. Oluline on, et inimesed räägivad omavahel.
Riigikogu esimees proua Ene Ergma viibis samuti Moskvas, tema käik oli küll mitteametlik, ta võttis osa Moskva Ülikooli vilistlasena sealsetest juubelipidustustest. Kuid ta kohtus Moskvas elavate eestlastega, seal elavate Eesti teadlastega ja see oli väga meeldiv kogemus.
Vaatasin tulevikku suhteliselt rahulikult. Oleme omalt poolt Venemaaga igal tasemel suhtlemiseks valmis.
Mari Paenurm

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)