Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Suurimad võitlused algavad inimese meelsusest

/ Autor: / Rubriik: Kolumn / Number:  /


Merille Hommik.

Möödunud nädalal oleme võidupüha ja maakaitsepäeva tähistades mõelnud oma rahva sangaritele, kelle vaprale pealehakkamisele võlgneme suure tänu selle eest, et saame täna olla need, kes oleme siin sellel vabal maal. Oma keele ja oma kultuuri, oma seaduste ja elukorraldusega. Neile ja Jumalale.

Üsna Johannese ilmutusraamatu lõpus on kirjeldus tule ja väävliga põlevast järvest, kuhu mõistetakse kannatama mitmesugusel moel oma inimlikkuse hüljanud õnnetud inimesed. Seal on terve nimekiri sellest, millised inimesed sinna kannatuspaika satuvad. 

Karmi Siberi kooliga legendaarne eesti vaimulik Harri Haamer osutas omal ajal sellele, et kõige esimesed tolles nimekirjas on … arad. Alles seejärel tulevad uskmatus ja muud pahed. Õieti on argus ja uskmatus omavahel väga tihedas seoses, ühe mündi kaks külge, kui soovite, ja neist võrsuvad ülejäänud hädad, mis inimestele kannatusi põhjustavad.

Hiljaaegu ilmus eesti keeles tuntud vene dissidendi Vladimir Bukovski (1942–2019) mälestusteraamat „Ja naaseb tuul …“. Selge sule ja terava pilguga kirjeldab ta seal mitte ainult oma kannatusi vanglates ja hullumajades, vaid ka nõukogude ühiskonda ja totalitaarseid režiime üldse. Niisuguste režiimide alustalaks on tema sõnul see, et ühelgi inimesel ei saa ega tohigi olla mingisugust oma arvamust ega õigust. 

Juba „lapsest peale on iga inimene kohustatud omandama aksioomi, et mitte iialgi, mitte mingitel asjaoludel ja mitte mingite vahenditega ei saa ta võimule mõju avaldada. Mistahes otsus saab tulla üksnes algatusena kõrgemalt poolt. Võim on vääramatu, ilm-

eksimatu ja järeleandmatu ning kõigile jääb vaid üks võimalus – sellega kohaneda.“(Lk 249–250)

Ja ta kinnitab: „Me ei vabane iialgi terrorist, me ei saavuta enne vabadust ja turvalisust, kuni me lõplikult ei keeldu seda paranoilist tegelikkust tunnustamast, kuni me ei pane sellele vastu oma realiteete ja väärtusi. /…/ Lääne ärahellitatud demokraatia on unustanud oma mineviku, oma olemuse – nimelt selle, et demokraatia ei tähenda mugavat kodu, ilusat autot või töötu abiraha, vaid ennekõike õigust ja tahet võidelda. /…/ Meile, terroriõhkkonnas sündinuile ja võrsunuile, on teada ainult üks vahend – kodanikuhoiak.“ (Samas)

Bukovski sõnad kõlavad väga päevakohastena ka täna. Näeme meist ida ja kagu pool jätkuvalt kõiki sellesama rõhuva režiimi jõhkrusi ja õudusi. Võime rõõmustada, et vähemalt hetkel tundume asuvat lääne pool raudset eesriiet – aga kõige selle juures ei saa me end kunagi liiga julgelt tunda. 

Ei saa seda õieti kusagil maailmas, sest kõikjal, kus on inimesed, on ka needsamad võitlused vägivalla ja vabaduse vahel, põhimõttekindluse ja kohanemise vahel, kindlaksjäämise ja allaandmise, ükskõiksuse ja appimineku vahel ja nõnda edasi. Need võitlused, mis algavad iga inimese meelsusest ja hoiakutest ning mis neilt kanduvad edasi neid ümbritsevatele inimestele, kujundades tasapisi ühiskonnas valitsevat meelsust ja tervete rahvaste saatust.

Kodanikuhoiaku kujundamine algab teadlikuks saamisest sellest, mis on hüveline ja õige. Seejärel tuleb aga ka otsustada neist teadmistest ka praktilises elus lähtuda, isegi kui see tähendab mugava kohandumisega võrreldes palju tüli ja raskemat elu.

Issand Jumal ütles kord Joosuale: „Ole vahva ja tugev! Ära kohku ja ära karda, sest Issand, su Jumal, on sinuga kõikjal, kuhu sa lähed!“ (Jos 1:9) Joosua nimekaim Õnnistegija Jeesus kinnitas oma jüngritele: „Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud“ (Jh 16:33). „Teie süda ärgu ehmugu! Uskuge Jumalasse ja uskuge minusse!“ (Jh 14:1)

Pühakirjast kostev innustus olla vapper ja kartmatu ei ole öeldud niisama, kauge ergutushüüdena, nagu inimesed vahel julgustavad vaprusele neid, kellele neil peale ilusate sõnade midagi muud pakkuda pole. Kaugelt kaasa elada pole ju raske. Kui aga Jumal meid julgustab vaprad olema, siis teeb ta seda koos tõotusega olla alati meie ligi ja lasta kõik viimselt kasuks tulla neile, kes teda armastavad (Rm 8:28). 

Nii võib ka püha Paulus, samuti korduvalt repressioone ja ebaõiglasi kannatusi taluma pidanud mees, ometi kirjutada:„Kes võib meid lahutada Kristuse armastusest? Kas viletsus või ahistus või tagakiusamine või nälg või alastiolek või hädaoht või mõõk? /…/ selles kõiges me saame täieliku võidu tema läbi, kes meid on armastanud. Sest ma olen veendunud, et ei surm ega elu, ei inglid ega peainglid, ei praegused ega tulevased, ei väed, ei kõrgus, ei sügavus ega mis tahes muu loodu suuda meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas” (Rm 8:35,37–39).

 

 

 

 

Toomas Nigola,

kolumnist