Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Suurim aare on taevariik

18.06.2014 | | Rubriik: Jutlus

2Kr 8:1–9
Tänane pühapäev toob meile ette rikkuse ja vaesuse teema. Või veel täpsemalt öeldes – küsimuse sellest, mis on tark ja mis mitte. Tark inimene leiab põllu, millesse on maetud aare, ta ostab selle põllu kiirelt enesele, sest teab tema tegelikku väärtust. Selles pole midagi halba ega taunitavat, kui inimene rikkust oluliseks peab. Vastupidi, Jeesus oma tähendamissõnades lausa kiidab inimest, kes oskab hinnata väärtuslikku ja seda endale püüelda. Suurim aare meie jaoks on aga taevariik ja küsimus on, millist hinda oleme nõus tasuma, et see endale saada. Küllap oleks hiiglama lihtne, kui taevariigi eest saaks küsida kindlat hinda – ükskõik, kas rahas või tegudes. Ma annaksin oma osa ja pärast seda võiks rahuliku südamega elada nii, nagu fantaasia seda mulle lubab. Öeldes endale: «Söö ja joo ja ole rõõmus, sest sul on nüüd küllalt kogutud!»
Taevariik on prii. Selle eest on juba tasutud. Jeesus oma ristisurmaga ostis meid selle liikmeteks. Meil endil ei ole vaja välja teenida õigust taevariigile, veel enam – oma elus ei suudaks me välja teenida seda oma tegudega ka parimal juhul. Nagu sellest räägib ka Psalmide raamat: «Ükski ei või venna eest anda luna ega tema eest maksta Jumalale lunastushinda, sest nende hinge luna on liiga kallis.» Jumala arm on tasuta, mis ei tähenda kaugeltki seda, et see oleks odav. Jumala Poja ohver on väga kallis hind. Seda mitte mõista tähendab olla Jumalale tänamatu. Tänulikkus, mis tuleb südamest, on tõestus sellest, et me Jumala armu õigesti oskame hinnata. Ja säärane olemine teeb meid seesmiselt rikasteks inimesteks.
Maailma mõistes on rikkus suure varanduse kogumine ja vaesus on selle puudumine. Jumal on aga rikas seeläbi, et ta endast meile ära annab, aga mitte seeläbi, et ta meie käest midagi kokku kogub. Vaene on see, kes tunneb, et hoolimata hulgast, mis tal on, on seda ikka veel liiga vähe. Juurde on vaja. Rikas seevastu julgeb endast väga palju ära anda, sest tunneb, et tal on piisavalt. Jeesus on just seda meile õpetanud, kui ütleb, et koguksime oma aarded taevariiki, kus koi ja rooste neid ei riku. Kui suur on siin see saladus – andes me rikastume ja kogudes vaesume.
Apostel Paulus toobki näiteks makedoonlased, kes olles ise väga vaesed, andsid endast Jeruusalemma koguduse jaoks tehtavasse korjandusse väga palju. Paulus toonitab ka, et see sai Makedoonias võimalikuks ainult seeläbi, et inimesed ise andsid ennast Jumala tööriistadeks ja olid kindlad usus, et kui nad selliselt pühenduvad ja usaldavad, siis edendab Jumal nende panust veel enam. Ja nii ka oli. Nende ennastsalgavus sai eeskujuks paljudele ja see ajendas ka teisi andma endast enam. Kristus ju õpetab, et Jumala arm teeb meid endid allikaks.
Makedoonlased olid mõistnud seda saladust ja nüüd kiidetakse neid selle eest, et nad on võtnud endale eesõiguseks aidata pühasid, neid, kes on pühendunud Jumala sõnumi kuulutamisele inimeste seas. Sel viisil aidates on ka korjandusel osalenud inimene otsene osaline Jumala riigi ülesehitamise töös.
Maailm püüab alati meelitada inimest hankima endale midagi juurde. See on nii olnud paradiisiaegadest alates. Aadamale ja Eevale pakuti seal võimalust saada Jumala sarnaseks. Neil oli kõik seal olemas, puudust polnud millestki, kuid ometi võttis ahvatlus hinges sisse oma koha ja langemine Jumalast eemale sai inimesele osaks. Inimene aeti paradiisiaiast välja ja ta pidi oma edasises elus mäletama selgelt, milline väärtus oli Jumalaga koos eksisteerimisel. Madu pakub inimesele süüa hea ja kurja tundmise puust, pannes inimese tundma ennast vaesena. Ja sealt algab langemine.
Siit tuleb küsimus meile: millisena me ennast tunneme? Mida Jumal minule andnud on või mida on Jumal jätnud mulle andmata? Kas võlakoorem on minu ja Jumala vahel, see tähendab, kas Jumal on võlgu minule või ehk tunnen ma ennast võlglasena Jumala ees?
Jumala arm vabastab, mitte ei koorma. Ta ei tee meid orjadeks, võlglasteks, vaid vabadeks inimesteks. Paulus toonitab seda, öeldes: «Sest te ei ole saanud orjuse vaimu, et peaksite jälle kartma, vaid te olete saanud lapseõiguse Vaimu, kelles me hüüame: «Abba! Isa!»» Siin on suur kvaliteedi erinevus. Meie südamete seadistus tunda rõõmu päädib sellega, et oma ülesannetes ei toimi me palgalise, vaid säärase karjasena, kelle omad lambad on, nagu Jeesus selle pildi meie ette toob hea karjase loos.
Paulus, kirjutades Korintose kogudusele, ei tee neile etteheiteid selle eest, kuidas nemad korjanduse läbiviimisse suhtuvad, vaid toob makedoonlased julgustava näitena sellest, milliseks võib kujuneda see rõõm, mis tuleb südamest, kus esimeseks ja suurimaks rikkuseks on taevariik. Mõistkem, mida see tähendab: «Taevariik on seespidi teie sees!»
Aamen.

M8lder,Mait

 

 

 

 
 
Mait Mölder,
Rõuge koguduse õpetaja

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)