Esileht » Arvamused » Kolumn »

Süüria – kuidas see on meiega seotud?

25.10.2016 | | Rubriik: Kolumn

Mõni aja eest algatas Helsingi piiskopkonna Kallio koguduse õpetaja kampaania, millega kutsuti nädala jooksul iga päev kl 17 helistama Aleppo pommirünnakutes hukkunute mälestuseks kirikukellasid. sellega avaldati sümboolset ja vägivallatut protesti vägivalla ja sõjategevuse vastu Aleppos ja mujal Süürias.
Üleskutsega ühines sadu kirikuid Soomes ja mujal Euroopas, avati ka portaal, kus projektiga liitunud said registreeruda. Peapiiskop Urmas Viil­ma edastas info algatuse kohta EELK vaimulikele ja kogudustele. Teabe edastamise stiil oli neutraalne ja informatiivne. Otsus kampaanias osalemise kohta jäeti koguduste langetada.
Projektiga liitus mitmeid EELK kogudusi. Vaimulike listis avaldasid vaimulikud kampaania ja sellega liitumise kohta arvamust. Need arutelud kinnitasid siinkirjutajale, et meie kirikus ollakse võrdlemisi reserveeritud ja ettevaatlikud algatuste suhtes, millel võib olla mingisugunegi seos sise- või välispoliitikaga. Seda isegi siis, kui küsimuse all on sümboolne toetusavaldus süütult hukkunutele ja hoolimata tõigast, et Süüria puhul on tegemist põlise kristliku maaga, kust on pärit palju meie mõttevarast, nagu tõdes üks arutelus osalenu.
Algatusega seonduval on nii sisuline kui praktiline külg. Viimase osas tuleb kõigepealt mainida, et nii pika kampaania korraldamine võib olla üle jõu käiv ülesanne. Iseäranis kirikutele, kus kellade helistamine ei toimu tehnika abil. Teiseks tekitab kellade helistamine ilma sisulist selgitustööd tegemata pigem segadust. Ettevalmistusteks ei olnud aga selle kampaania puhul Eesti kontekstis aega arvestatud.
Sisuline pool on märksa tõsisem. Esiteks, Süüria puhul on tegemist kristliku maaga, kus on (veel) olemas kristlikud kogukonnad, kes on pikalt kestnud sõja kaaskannatajad ja ohvrid. Nende saatus ei tohiks meid külmaks jätta. Mälestada hukkunuid ja mõelda iga päev süütult hukkuvatele inimestele on midagi, millest me kristlastena ei saa mööda vaadata.
Teiseks, Süürias toimuv mõjutab kogu maailma – ka Eestit. Kolmandaks, see, mis Süürias toimub, ei saa olla aktsepteeritav. Me ei saa sealset sõda hakata pidama normaalsuseks seetõttu, et see kestab juba viis aastat ja lahendust ei ole seni leitud. Põhimõtteliselt sarnane on ju olukord ka meile lähemal Ida-Ukrainas. Mõlema konflikti puhul on üks osapooltest sama. Paraku on ta meie naaber.
Süürias ja Süüriaga toimuv ei ole mitte ainult küsimus sõjapõgenike vastuvõtmisest ja sõja tagajärjel hätta sattunute toetamisest mujal maailmas, vaid see on küsimus sellest, kuidas mõistetakse ja tõlgendatakse rahvusvahelist õigust. Aga see on ka küsimus humaansusest, kristlikust arusaamast ligimesse ja solidaarsusest. Kui praegu palvetame ja toetame neid, kes meie toetust vajavad, on tõenäoline, et vajaduse ilmnedes toetatakse ka meid.

engman_kristel _2010

 

 

 

 
 

Kristel Engman,
kolumnist

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)