Esileht » Uudis » Uudised »

Suurest põgenemisest möödub 70 aastat

17.09.2014 | | Rubriik: Uudised

Eestlased meenutavad oma ajaloo rasket peatükki: 1944. aasta suvel ja sügisel põgenes pealetungivate Nõukogude vägede hirmus Eestist üle Läänemere Soome, Rootsi ja Saksamaale umbes 70 000 eestlast.

Tervet elu muutvat sündmust on võimatu unustada. Nii isiklikult kogenul kui ka rahval tervikuna. Aastakümnete tagust aega kannavad mälupiltides toonased minejad. Täiskasvanuna kodumaalt lahkujad on nüüdseks ajast igavikku võetud, toonased lapsed aga jõudnud eluõhtusse.
Iga põgeniku teekond algas erinevast kohast ja erinevate võimalustega, pääs laeva või paati sõltus paljudest asjaoludest. Üksiklugudest, mis detailides on erinevad, saab kokku üks lugu suurest põgenemisest. Ajutisest lahkumisest sai minek päriseks, kommunismitondi eest pääsemise hinnaks oli kodumaa kaotamine.

Muuseum on salvestanud
Eesti Rahva Muuseumi näitustemajja ülesseatud temaatiline näitus «1944: Mälupildid suurest põgenemisest» (kuraatorid Riina Reinvelt ja Maido Selgmäe, kunstnikud Liina Unt ja Katre Rohumaa; avatud kuni 5. oktoobrini) toob vaatajani konkreetsete inimeste mälestused.
Teiste hulgas räägib oma loo New Yorgis elav vanaproua Heljo Laev. 23. septembril 1944 alustasid nad – algkoolis õppiv Heljo koos ema ja isa, mõned aastad vanema õe ja pisut üle aasta vana vennakesega – teed üle vee, esmalt mandrilt Hiiumaale, siis Saaremaale ja sealt juba sihiga Saksamaale.
Heljo mäletab, kui raske oli emal lahkuda, jättes maha oma elatanud ema, kes jäi üksinda Järvamaa tallu saatuse hooleks. Leskperenaise üks poegadest oli 1941. a küüditatud Venemaale ja teine mobiliseeritud Saksa armeesse.
Heljo Laeva juttu ilmestavad konkreetsed faktid, naine mäletab imekspandava täpsusega inimeste ja kohanimesid ning ajalootundjana oskab ta oma isiklikke läbielamisi paigutada üldistavasse konteksti. Aga veel mäletab ta toonasest paguteest sadu detaile.
Näiteks meenutab ta ühe Saksa külakese lõhna – piparmünditee kosutavat ja rahustavat aroomi. Sellesse külasse jõudis pere Heljo ema sünnipäevaks, 17. juuliks 1945 puruväsinuna ja pikast, nädalaid väldanud jalgsi kõndimisest kurnatuna.

Kirik koos rahvaga
«Põgenes suuresti ühiskonna koorekiht – ärksamad inimesed, sealhulgas ka palju rannarahvast, kellel oli lihtsam paati leida,» räägib Läänemaa praost, Välis-Eesti piiskopkonna assessor Tiit Salumäe. Tema sõnul sooviti ajutiselt sõjapakku minna ning loodeti naasta kodumaale õige pea, kohe, kui sõda on läbi.
Põgenemine tõi kaasa täieliku elumuutuse ja lõppes paljudele ka traagiliselt. Kui palju paate sügistormis hukkus või lennukipommide ohvriks langes, pole siiani teada. «Maha tuli jätta kodumaa, varandus, tihti pere, ja uues ühiskonnas ootas ees terve hulk kohanemisraskusi,» arutleb Salumäe.
Uno Plank (1902–2001, 1944. aastani Vastseliina koguduse õpetaja) meenutab kodumaalt lahkumise aastapäevaks peetud jutluses («Koju jõudnud», Stockholm 1975): «Minnes vastu teadmata tulevikule, tuli igal oma saatus jätta Jumala hoolde. Sellel põgenemisteekonnal tuli ületada nii mõnigi ahastav tund. Tuli kannatada külma ja nälga. Surma võrgud ümbritsesid meid meie põgenemisteekonnal kõikjal ja surmavalla ahastused saatsid meid ööd ja päevad.»
Tiit Salumäe rõhutab, et koos rahvaga kandis korvamatut kahju ka meie rahvakirik. Merel hukkusid luteri kiriku õpetajad Arnold Jürgenson, Konstantin Kütt, Heino Mälk, Ernst Puusepp, Artur Soomre ja Villem Uuspuu.
Nende ja teiste kodumaalt põgenemisel hukkunute mälestuseks avavad peapiiskop Andres Põder ja assessor Tiit Salumäe Haapsalu toomkirikus 20. septembril mälestustahvli. Peapiiskopi soovil võetakse paadipõgenikud ja merel hukkunud eestpalvesse kõigis EELK kirikutes.
Liina Raudvassar

Suurpõgenemise 70. aastapäev Eestis
Teaduskonverents «70 aastat suurest põgenemisest» 18.–19. septembril Tallinna ülikoolis (Uus-Sadama 5)
Pärimusajaloo päev 20. septembril okupatsioonide muuseumis (Toompea 8)
Mälestustahvli avamine Haapsalu toomkirikus 20. septembril
Mälestusteenistus Tallinna piiskoplikus toomkirikus 21. septembril
Paadipõgenikud ja merel hukkunud võetakse eestpalvesse kõigis EELK kirikutes.

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)