Esileht » Arvamused » Arvamus »

Suured ja väikesed asjad

02.10.2002 | | Rubriik: Arvamus, Kolumn

Hiljuti võis pressist lugeda kahe tudengi enesetapukatsest; üks siiski pääses, teine aga lahkus meie hulgast jäädavalt. Ellujäänu sõnul oli enesetapukatse üheks põhjuseks mõttetu elu, sõprade arvates võis oma osa olla ka ebakindlal tulevikul.
«Pikka aega olen tundnud, et mul pole elus sihti. On muidugi palju inimesi, kes elavad oma elu niisama ära. Mul on vist see viga, et ma pole sellega rahul, mis on, õigemini pole endaga rahul,» võis Postimehes lugeda pääsenu kurba kommentaari. Üsna lihtsalt võib nende paari lause taga aimata enamikule meist hästi tuntud inimtüüpi: pisut melanhoolne eriliste tutvusteta unistaja, kes trügijate ja tegijate poolt kergesti kõrvale tõrjutakse.
Mulle tundub, et sellised sümpaatsed inimesed on tänapäeval kõige ohustatumad. Kui niisugustele inimestele hakkab näima, et õpitavast ametist ei piisa normaalseks elamiseks või perekonna loomiseks ja nende saavutusi pole kellelegi vaja, võib kergesti tekkida tunne valel ajal vales kohas elamisest.
Juhtunu pani veel kord tõdema, kui habras on elu, millel puuduvad kindlamad pidepunktid. Rootsi-Eesti Suitsidoloogia Instituudi direktori Airi Värniku sõnutsi on meil probleemseks kujunenud just mehed vanuses 20–24 aastat. Imerohtu siin pole ja ka kirikutel pole sellises vanuses noormeestele reeglina midagi erilist pakkuda. Töötama aga selles suunas kindlasti peaks.
Kindlasti peaks mõtlema ka sellele, mida saaks teha, et analoogilised juhtumid ei korduks. Tähelepanu ja julgustust saame muidugi igaüks tasuta jagada, samas on teada, kui alafinantseeritud on ohvriabi ja psühholoogist tuge pakkuvad asutused. Pealegi ei lähe noored mehed reeglina oma hädasid kurtma, vaid püüavad oma koormat ise kanda. Nõrgemad ja tundlikumad seda alati ei suuda.
Viimastel nädalatel on saanud pressi vahendusel lugeda aga ka meie ühiskonna teisest äärmusest, Tegijate Eestist, kus peaosa mängivad enesekindlad ja edukad. Eesti majandus on tõusuteel ning on tekkinud kiht inimesi, kes riigi rahaga üsna valimatult ümber käivad. Üsna valus on kuulda poliitiku igaks juhuks jooksvast 9000 krooni suurusest hotelliarvest (kui paljud meist saavad sellist palka?!), koolituse nime all tehtud puhkusereisidest või paarisaja tuhandesest Aafrika reisi/konverentsi kulutusest.
Võibolla tundub, et nende väikeste asjade pärast ei maksa iriseda, kuid teatud kontekstis muutuvad väiksed asjad suureks: seesama summa võib päästa mõne inimese elu.
Toomas Jürgenstein

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)