Suure Poisi käekõrval õnnelikuna edasi
/ Autor: Liina Raudvassar / Rubriik: Portreelood / Number: 21. september 2016 Nr 37 /
Kadri Ugur (fotol), kes aastatel 1994–1996 täitis Eesti Kiriku peatoimetaja kohuseid, tähistas 18. septembril oma esimest juubelit.
On huvitav, kuidas teed mõne inimesega ristuvad. Hooti kaugenedes toob elu taas kokku ning annab pideme, millele ehitub tulevik. Soovimata olla enesekeskne, mainiks siiski, et kohtusin Kadriga 1991 ülikooli usuteaduskonda astudes. Ta otsis kontakti, nimetades meie ühist Võrumaa päritolu. Veel enne õppeaasta algust tuli koos sugulasest kursuseõde Teaga mulle Kütioru maakoju külla ning kirjutas sellest loo Eesti Kirikusse. Kuidas kolm noort naist ümber tammepuust laua peavad plaani ilmaelu paremaks muuta.
Imetlesin toona ja olen jäänud imetlema tänini Kadri kirjutamise andi. See peab olema antud, mitte õppides omandatud. Kuidas kirjutada nõnda, et pilt elustub ja sõnum kõnetab.
Teoloogiat tudeerima äsja taasavatud usuteaduskonda Kadri siiski pikalt ei jäänud. Otsustas hoopis rakendada oma ajakirjanikukutset kirikulehetöös, kus alul toimetas lehe vahel ilmunud lastelehte, aga 1994–1996 võttis Eesti Kiriku juhtimise tervikuna kanda. Sinna kutsus ta sulejooksu proovima ka stuudiumi lõpusirgelt Urmas Petti (1965–2016) ja minu. Tulime ja – jäime. Aga Kadri liikus edasi.
EELK Haiglahingehoiu Keskuses tegutses ta koolitusjuhina. Edasi oli kuni 2005. aastani Ahja keskkoolis õpetaja. Asudes paralleelselt kraadiõppesse, kaitses Tartu ülikoolis 2004. a magistri- ja 2010. a doktoridissertatsiooni. Ülikooli on Kadri jäänud tänini. «Õpetan igasuguseid suhtlemisega seotud aineid ja tuginen üsna suurel määral sellele haridusele, mille sain tänu Soome kiriku hingehoiukoolitustele. Õpetan ajakirjanikke, kommunikatsioonijuhte ja õpetajaid.»
Sotsiaalselt tundliku inimesena on Kadri Ugur jaganud meedias oma mõtteid, muret ja kriitikat. Ka usuilma puudutavas. Viimati veebiajakirjas Kirik ja Teolooga («Argiäng ja kirik» 2. sept). Kadri unistab EELK liikmena kirikust, kus inimesed ei koge hukkamõistu, vaid tuge pakkuvat armastust.
Mis teeb inimese ristiinimeseks ja õnnelikuks, uurin Kadrilt. Saan vastuse: «Vahest see, kui inimene tunnetab Suure Poisi armastust, soojust ja halastust ning lubab selle äratundmisel ennast muuta soojemaks, mõistvamaks, halastavamaks, andestavamaks. Aga üle kõige on armastus, ja armastus on jagamiseks. Minu arvates on õnnelik ristiinimene see, kes tunneb end armastatuna ja julgeb seda armastust edasi jagada.»
Liina Raudvassar
