Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Suure-Jaani pastoraat astub kogukonna teenistusse

05.03.2014 | | Rubriik: Kirikuelu

Aastasadu pastoriperele eluasemeks olnud ja nõukogude perioodil lasteaiale peavarju pakkunud Suure-Jaani ajalooline pastoraat ärkab kohaliku EELK Johannese koguduse eesvõttel uuele elule. Omanikul on plaan panna korrastatud maja täitma avalikke funktsioone.

Uue aasta hakul võtan sihiks minna uurima, kui tõepõhised on jutud Suure-Jaani pastoraadi jõudsast renoveerimisest. Oleme leppinud selleks puhuks kokkusaamise koguduse õpetaja Kristi Sääsega, kes on lubanud tuuri ehitusplatsil ning selgitusi hoone homsest päevast.

Maja kiriku vastas
Huviobjektini jõuda pole keeruline, sest linna vanim puumaja hakkab kirikumõisa ansambli peahoonena sihvaka kuuse varjust silma juba kaugelt. Mõttelise kolmnurga kirik-surnuaed-pastoraat ühe lülina on see toekas hoone alates 18. sajandist siin seisnud. Ainult et mitte alati oma algses funktsioonis.
Pakkudes eluaset kasvavale pastoriperele on seda laiendatud, juurdeehitused pärinevad 19. sajandi lõpust. Nõukogude ajal võõrandati hoone poliitilisi trende järgides omanikult ja sellesse rajati lasteaed, mis kapitaalsema remondi asemel suutis vana maja värskendada vaid seintel tapeeti vahetades. Et linnal lasteaia kaasajastamiseks raha nappis, oli pikemas perspektiivis isegi hea – hoone on säilitanud oma kunagise ilme kuni originaaldetailideni välja.
Algselt Rootsi punast ja viimati luitunud ebamäärast karva, paistab korda tehtav maja nüüd juba eemalt silma oma helge välimusega: voodrilauad on päikesekollast ning küljelauad terrakotatooni.

Sajandi tegu
«Muidugi on see sajandi tegu, küsimus on ainult, et millise sajandi,» nõustub õpetaja Sääsk ajakirjaniku vaimustusega, kui me oleme tunnikest paar pastoraadi välisilmet uudistades krundi porisse jälgi jätnud ja maja ka keldrist pööninguni põhjalikult üle vaadanud.
Põhihoones on põrandapinda üle 600 ruutmeetri, lisaks hilisemad juurdeehitused. Koos kõrvalhoonetega on tegemist kõige paremini säilinud Viljandimaa kirikumõisaga. «Saan nüüd minagi aru, et raha pole ilmast kadunud,» räägib Kristi Sääsk, täpsustades, et rahast on olulisem visioon – millise rakenduse tarbeks vana hoone kordategemiseks raha taotletakse. Väite näitlikustamiseks osutab ta kirikumõisa massiivsele maakividest laudale, mis pastoraadi õuel nukralt oma saatust ootab.
Raha osatähtsus nii suure projekti puhul ei saa alahinnata. «Arvestades, et meie koguduse käive on keskmiselt 1000 eurot kuus, hakkasid mul käed värisema 20 000-euroseid lepinguid allkirjastades,» meenutab Kristi Sääsk tööde algust. «Meil on väga selge praktika – kui raha ei liigu, ei edene ka töö,» selgitab Sääsk, kes pastoraadi ülesehitamisega seotult on saanud majandusalaselt palju haritumaks.
Ka esialgne hirm, mis kulmineerus õudusunenägudes võlavanglasse jõudmisega, on asendunud tasakaaluka arukusega, sest eurorahastuse selgeks tingimuseks on korralik aruandlus, kus tuleb euro euro haaval kulud deklareerida. Ta kiidab koguduse raamatupidajat rahaasjade korrashoidmisel ja juhatuse liikmeid, kes aktiivselt kaasa tegutsevad ja seeläbi pastoriga vastutust jagavad.
Eurofondidest toetuseks nõutava omafinantseeringu hankimiseks otsustas kogudus müüki panna oma kõige parema metsa, puitu müüdi 40 000 euro väärtuses. «Olen põhimõtet hoidnud, et kui metsa kasutame, siis ainult investeeringuks, mitte näiteks elektrikulude katteks,» räägib Kristi Sääsk, selgitades, et kogudusel on maad 50 hektarit.
Samuti kiidab Kristi Sääsk ehitajaid ja asjalikku töödejuhatajat. Ehitaja on Viljandi firma Silindia.

Kogukonna teenistusse
«Siia tuleb kantselei, siia käsitöötuba, siia pühapäevakooliruum, aga siia pesupesemisvõimalus …,» juhib õpetaja Sääsk ekskursiooni peremehelikul ilmel. Et fotomaterjal interjöörist puudub, võib ainult oletada, milline oli hoone siseplaan vanasti, siis, kui siin elasid üksteise järel kõik Suure-Jaani koguduse pastorid.
Kus mina näen tohuvabohu tolmusel ehitustandril, näeb Kristi Sääsk korrastatud ruume, tulvil elu ja tegevust. Fantaasiapildid nakatavad kaasa mõtlema ja tulevikuväljavaadete üle rõõmu tundma. Saan aru, et maja sätitakse teenima kohaliku kogukonna huve. Saan kuulda, et paljudel Suure-Jaani elanikel on kodus kesised pesemisvõimalused, ja sellest tulenevalt on suur nõudlus avaliku sauna ja pesumaja järele. Puudust tuntakse ka pensionäride päevakeskuse ja laste päevahoiu järele.
«Ma väga selgelt kujutan ette, kuidas kõik saab olema ja tulema,» vürtsitab noor vaimulik oma juttu reipa repliigiga, mis lubab mõista, et õpetajal on uuenduskuuri läbiteinud pastoraadi homsest päevast selge ettekujutus.
Selgeks saab seegi, et tegemist ei ole pelgalt üksikinimese soovunelmaga, vaid küsimus on läbi tunnetatud ja räägitud laiema seltskonnaga. «Ma ei saa vallaametnike eest rääkida, aga tahe on mõlemapoolne ja me oleme selle kinnituseks sõlminud hea tahte lepingu, et selles majas hakatakse ühiselt avalikke teenuseid pakkuma,» kinnitab Kristi Sääsk koguduse ja kohaliku omavalitsuse ühishuvi.

Maja südameks on korsten
Oleme jõudnud maja keskmesse, mis iga kunstiajaloolase ja muinsuskaitsja südame vaimustusest põksuma paneb. Haruldane on kaheks võlvita ruumiks jagatud mantelkorsten, mis on hästi säilinud, luues hoone muistsest vägevusest elava pildi.
Liikudes ühest ruumist teise avame majesteetlikke kahepoolseid tiibuksi. «Huvitav, kas sinod mahuks siia nõu pidama,» arutleb õpetaja Sääsk omaette, jõudes tulemuseni, et kui koosolijad istuksid läbi mitme ruumi, oleks see võimalik.
Kristi Sääsk vahendab rõõmu, et üks pühitsetud maja on taas sobivasse kasutusse jõudmas: «Selline võikski olla pühitsetud hoonete saatus ja kui aeg saab täis, siis las nad surra loomulikku surma.» Et neid ainult ei lörtsitaks ega ehitataks ümber või kasutataks kohatult, see oleks kadumisest hullem perspektiiv, arvab Sääsk. Ta suunab mu pilgu nägema 200 aasta vanuseid üksikdetaile, sõnades: «Vaesusest, et vanu detaile pole uute vastu välja vahetatud, on rikkus saanud, mille väärtus on hindamatu.»
Liina Raudvassar

Suure-Jaani pastoraat
Ehitatud mitmes etapis 18.–19. sajandil.
Võõrandatud koguduselt 1940ndatel.
Majas tegutses lasteaed hoone tagastamiseni 1997.
Hoone renoveerimist on rahastatud LEADER-meetmest.
Veebruaris jõudis lõpule renoveerimise II etapp.
Kogudus otsib tööde jätkamiseks uusi ressursse.
Hoone korrastatakse koguduse tarbeks, seal hakatakse pakkuma teenuseid kogukonna hüvanguks. Majja tulevad ka korterid

Samal teemal
Valga pastoraadis on rahvarohke (26/27, 17.06.2009);
Torma pastoraadi ajalooratas veereb kolmandat sajandit (38/39, 14.10.2009);
Otepää pastoraat on ümberkujunduse ootel (50, 16.12.2009);
Viis sajandit samal kohal
(4, 27.01.2010);
Pastoraadist kulgeb tee läbi pargi kirikusse
(26, 09.06.2010);
Kursis hoitakse kurss ajaloo säilimisel (42, 20.10.2010);
Vanast pastoraadist õhkub möödaniku hõngu (6, 2.02.2011);
Jürjod naudivad Narvas pastoraadi-idülli (4/5, 25.01.2012);
Rõuge ajalooline pastoraat ootab oma uut ärkamist
(35, 12.09.2012);
Paistu pastoraat paistab uue aja künnisel lootusrikas
(13, 20.03.2013).

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)