Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Suur Piibel – kaks ja pool raamatut

17.02.2021 | | Rubriik: Kirikuelu
Suure Piibli kolm trükki. Vasakult: esmatrükk (märts 1938 – veebruar 1949), 2. trükk (Toronto 1972), 3. trükk (Keuruu 1989) ja Suure Piibli kõik kolm trükki koos. Vallo Kepp.

Piibli ja lauluraamatu väärtused ületavad sageli nende rakenduslikku otstarvet. 

Esiteks nende köite ilu poolest, teiseks eelmiste omanike sissekannete tähtsuse poolest – vanaisa Piibel ja vanaema lauluraamat on hoopis väärtuslikumad kui poest või antikvariaadist omandatud. Tihti on neis raamatuis märkmeid mitmetelt põlvkondadelt ja nii saab jälgi ajada suguvõsa eri liine pidi. 

Suur Piibel algab kolme kaunilt kujundatud erilehega: „See Suur Piibel kuulub … perekonnale; Omandanud sel ja sel aastal“ ja kaks lehekülge täitmist ootavaid „Sündmusi perekonna elus“. 

Muide, 1905. aastal St. Peeterburis trükitud Piibel algab lausa kaheksaleheküljelise „Perekonna ajaraamatuga“, kus viimasel lehel „Muud perekonnale tähtsad sündmused“ on minu eksemplaris kolm sissekannet: Papa läks sõta 1914, Kotu käis 1917, Tuli tagasi sõjast 1918. Nii on ühe eesti mehe saatus Piibli alguses!

Eesti Vabariigi lõpukümnendil hakkas veerema mõte rikkalikult illustreeritud Piibli uustrüki poole. Väljaandmist tiivustas eestikeelse Piibli 200 aasta juubeli tähistamine – kirjastuse osaühisus „Loodus“ ja Hans Männiku (1893–?) firmamärgi all. Omajagu elevust raamatu ümber tekitas esimene eesti raamatu aasta (24.2.1935–24.2.1936). Suure Piibli piltide register annab teada 227 mustvalgest pilditahvlist prantsuse piibliillustreerijalt Gustave Dorélt (1832–1883) ja teatab 22 mitmevärvilisest pilditahvlist. Trükkimist alustati märtsikuul 1938 ja lõpetati veebruarikuul 1940. aastal.

Kui palju õnnestus riigipöördeni algselt 14 vihikuna ilmunud Piiblit köita, ei tea. Kuid Suure Piibli köitmisel on kätt proovinud kõik vähegi arvestatavad köitjad Eduard Taskast (1890–1942) ja Kristine Meist (1895–1969) tänapäevani välja. Neist nahkköidetest kuulsamad on Taska töökoja köited, teiste köitekunstnike tööd on jälle haruldasemad, kõige haruldasem on nn Taska valge köide pärgamendil. Osa köitmata poognaid hävitati 1940. aastal okupantide poolt. 

Lapsepõlves meie maja bap-   tistidest ehitajatelt kuuldud mõte, et kui üks rahvas annab välja nii luksusliku Piibli, siis tulevadki paljasjalgsed kommunistid seda riiki kägistama, on siiani meeles! Ja järgnev käsulause: Poiss, see on meeles pidamiseks, seda valjusti öelda ei tohi! Vihmaste ilmadega ja – pange tähele – vabatahtlikult pestud kätega Piibli piltide vaatamine on paljuski minu fantaasiat ärgitanud ja kunstimaitset kujundanud. Hilisem elu nihutas mu lapsepõlve Suure Piibli minu käeulatusest eemale.

Mu hea sõber palus eelmise aasta alul vaadata läbi Ilmamaa kirjastuses ilmunud viis köidet Uku Masingu kirjavahetusi ja terve aasta jooksul kordas, et sellega ei ole kiiret, kuni detsembri alul ärkas mu südametunnistus lõpuks üles ja olen tänulik talle, et lugesin need köited „ühe soojaga“ järjepanu „pliiatsi ja joonlauaga“ jõuludeks läbi. Isegi väikesed sisuregistrid said koostatud! Uku Masingu ja Vello Salo kirjade köide „Vaimusõdurid viletsuse ajal“ (2013) avas mu silmad nagu kutsikal Suure Piibliga seoses. 

Muidugi, kõige alus on Toomas Pauli „Eesti piiblitõlke ajalugu“ (1999), mis lehekülgedel 689–714 avab Suure Piibli kolme trüki taustad ja saamislood tõlkijate-kirjastajate arvamuste risttuultes. Aga ka Vello Salo rolli palju suurema tähtsuse Suure Piibli teise trüki saamisloos, kui ta kirjades paistab!

Jah, ma teadsin, et Ülemaailmne Eesti Kirjastus Orto Torontos andis välja Issanda aastal 1972 Andres Lauri koostamisel Suure Piibli teise trüki. Seal on kõrvuti must-valgete illustratsioonide registriga ka 20 värvipildi nimekiri. Mul ei ole kunagi olnud võimalust antikvariaadi uks jalaga lahti lüüa ja selge sõnaga ette kanda, et soovin omandada Uku Masingu poolt redigeeritud Suurt Piiblit parimas Taska köites – isegi ETV majast kinga saades kaheksa kuu tasu ette käes, polnud rahakotis piisavalt ressursse! 

Nüüd loen Vello Salo kirju, kuidas ta Itaalias organiseeris võimalusi teist trükki uute värvipiltidega varustada. Andres Laur (1909–1973) ei oleks Andres Laur, kui ta poleks võtnud abi vastu, ja pange tähele: Suur Piibel läks Torontos koos värvipiltidega trükki ilma Vello Salo nimeta! Isegi ettetellijate nimekirjast unustati ta välja! Tema teadmised maalikunstist, tema valikus jõudsid pildid A. Lauri lauale ja lõpuks Lauri valikus ja paigutuses Piiblisse. 

2020. aasta jõulud tegid mu päratu rikkaks: mulle kingiti juubeli puhul Toronto Suur Piibel, mis ilmus 1500 nummerdatud eksemplaris!

14.11.1972 alustab Vello Salo kirja Uku Masingule: „Kõrgesti austatud meister, täna ainult paar pidulikku rida – saabus nimelt Looduse Suur [Piibel], number neli 1500-st. Korralik offset-tehnika, värvilised illustratsioonid (kvaliteedilt head) mujalt, uued. Minul oli nende vahendamisega päris tükk vaeva – aga see on nüüd kuhjaga tasutud! Nüüd on, mida lugeda, võrrelda, mille üle järele mõtelda. „Minek“ kuulukse hea olevat – oma 800 ettetellimist. [Pagulaste Suur Piibel lõpebki ettetellijate nimestikuga.] Veelkord siis ka tänu Teile kunagi nähtud vaeva eest!“ (Lk 73)

Kas Vello Salo tunnustavad sõnad jäid ainukesteks Uku Masingule Suure Piibli teise trüki ilmumise puhul? Toomas Paul teab, et Masing ei näinudki Suure Piibli teist trükki (lk 705). Juba süvenenult, 22. detsembril 1972. aastal, teatab Vello Salo Uku Masingule: „Suure“ [Piibli] värvipildid on kvaliteedilt head, kuid valik ja paigutus jätab väga soovida minu silmis. Nii on Gerbrand van den Eeckhouti „Kaheteistkümneaastane Jeesus templis“ pandud „Peeli ja lohemao“ lugu „illustreerima“, pealegi Doré must-valge „Taaniel ja Peeli preestrid“ vastu. Teile teadmiseks: kokku on kakskümmend värvilist, neist neli Rembrandtilt, neli Altdorferilt, ülejäänud ühekaupa: Michelangelo, Dürer, El Greco, Tintoretto, Van Dyck, Reni, Bellucci, Bassano, Elsheimer, Allori, Minden. Valikuks oli midagi 190 tükki olemas.“ (Lk 79)

Siinkohal võiks Suure Piibli väiksele raamatuloole esialgu punkt panna, aga ei saa: on veel üks „poole väiksem“ Suur Piibel! Trükitud Kirjastusaktsiaseltsi „Otava“ trükikojas Soomes Keuruus 1989. See on meie sõprade-soomlaste kingitus meile meie vabadustee alguses, kui piiblitest ja lauluraamatutest oli karjuv puudus. 

Aeg ei olnud veel küps Piibli müüki panemiseks – levitati (25 tuhat eksemplari) koguduste kaudu. See on must-valge fotomehaaniline vähendatud kordustrükk. See tiraaž tõi Suure Piibli vähendatud variandi iga huvilise lauale ja nõukogude inimene sai aimu Uku Masingu tõlkijarollist seni valdavalt rikaste ja teoloogide valduses olevast Suurest Piiblist! 

Minu kolmas trükk on kingitus ja pärit Peeter Tulviste (1945–2017) duplum’ite hulgast. Muide, kõigil kolmel Suurel Piiblil on sisukorras märge: „Kaardid“, koostanud U. Masing ja joonistanud Ed. Oras. 

Vello Salo (1925–2019) kirjavahetuse (1969–1985) hakkajama poolena küsib Masingult (1909–1985) üsna palju Suure Piibli tekkimise ja tõlkimise kohta. Ja Uku Masing vastab, torisedes küll, aga ikkagi vastab! Toomas Paul annab huvitava ülevaate arvamuste ristumisest Suure Piibli kolmanda trüki saamisloos ja jääb rõõmustada, et see niigi läks – värvitahvlite kaotamise ja vähendamise hinnaga. („Eesti piiblitõlke ajalugu“, lk 706–709)

Suur Piibel oli läbi nõukogude poolsajandi sümbol ja teade hoopis inimlikumast ajast Eesti Vabariigis, sellest siis Suure Piibli „silme alt ära kohast“ lauale tõstmine (ikkagi seitsme kilo ringis!) tähendas helgeid momente ilmselt paljudele lastele must-valgete ja värvipiltide seltsis kaugelt enne kui gooti kirja lugemise oskus järele jõudis! Ja mina pean nüüd 20 uut värvilist pilti paigutama mällu teiste piltide kõrvale – lausa „pähe õppima“!

Vallo Kepp

Ükski, kes on pannud käe adra külge ja siis vaatab tagasi, ei kõlba Jumala riigile! (Lk 9:62)