Suur-Eesti ja Kodu-Eesti!

Asju võime vaadata erinevalt ning teha erinevaid järeldusi. Näiteks: kas 200 000 kaasmaalast, kes on valinud elu- ja töökohaks riigi naabruses või kaugemal, on kaotus või võit? Kas need, kes on kodumaalt läinud, on kadunud ka Eestile? Viimaste kuude jooksul olen EELK diasporaatöö piiskopina külastanud eesti kogudusi ja kogukondi ning püüdnud saada ülevaadet toimuvast. Helsingis alustas sügisest Kallio koguduse eestikeelse töö pastorina Mira Salmelainen. Rootsi praostkonna sinod ootab otsust, mis tooks ta tagasi Kodu-Eesti konsistooriumi alla. Ka Saksamaa sinod tegi analoogse ettepaneku. Peatselt külastab peapiiskop meie kogudusi Inglismaal. Nädalavahetusel olin Peterburis, kus toimus Jaani koguduse üldkoosolek. Kogudusel on eelolevatel aastatel oluline roll Eesti Vabariigi 100. aastapäeva pidustuste korraldamisel.
Eestlusele oli pühendatud ülemaailmne rahvuskaaslaste programmi III konverents Narvas 17.–18. septembril. Kõik ettekanded olid huvipakkuvad, nimetan näiteks Madis Lepajõed, Jaan Seimi ja Tiit Tammaru. Viimane selgitas Eesti sisse- ja väljarände arve ja probleeme. Eestlasi olevat väljaspool Eestit üle 200 000. Pärast taasiseseisvumist on püsivalt välja rännanuid 70 500, lisaks on 25 000 välismaal tööl pikema- või lühemaajaliselt. Tuhanded väljarändajad on Eestisse tagasi tulnud. Tendents on praegu selline, et väljaränne väheneb ja tagasiränne suureneb.
Mulle pakkus eriti huvi Martin Ehala ettekanne «Kuidas arendada Suur-Eesti identiteeti?». Ta kirjeldas, kuidas eesti identiteet võib erineda eestlaste eri gruppide vahel: keda ühendab keel, kodakondsus, päritolu või tuumväärtused. Ta tõi esile, et on olemas suureestlased, tuumeestlased ja aueestlased. Mis meid võiks ühendada? Eestlasi iseloomustab nõrk ühtekuuluvustunne. Lisaks suhtlusvõrkudele on vaja arendada usaldusvõrgustikke! Martin Ehala algatas seoses konverentsiga uue veebipõhise võrgustiku loomise. Rahvuskaaslaste programmiga toetatakse välismaal elavaid eestlasi, pakkudes neile tuge eesti keele oskuse säilitamisel, eesti rahvuskultuuri ja identiteedi hoidmisel ning võimalikul tagasipöördumisel Eestisse.
Praegusel programmi perioodil pööratakse tähelepanu uue väljarände esindajatele ja neile vanema väljarändega lahkunute järeltulijatele, kes enam eesti keelt ei valda. Kuna välismaal elavate eesti laste arv on viimastel aastatel märkimisväärselt kasvanud, toetatakse enam hariduslikke tegevusi, sest emakeele oskus on üks võtme-eeldusi Eestisse tagasipöördumisel.
Aho Rebas kirjutas Stockholmis ilmuva Eesti Päevalehe 30. septembri numbris ülevaate «Rahvuskaaslaste programmi konverents Narvas». Ta kirjutab, et programmi eelarve on 753 000 eurot. Sellest tuleb haridus- ja teadusministeeriumi eelarvest umbes 70%, ülejäänud 30% annab kultuuriministeerium. Nõukogus on esindatud veel välisministeerium, siseministeerium, rahvusarhiiv ja Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu. Programmist on toetatud ka EELK tegevust kaasmaalaste teenimisel Venemaal. Eestikeelset õpetust saavad programmi abiga praegu 3500 last 60 õppeasutuses. Siiski moodustavad need lapsed vaid umbes 10% kõikidest väliseesti lastest. Paljud lastevanemad ei tea või ei ole huvitatud eesti keele õppimise võimalustest.
Oma sõnavõtus Narvas andsin üle EELK tervitused ja kinnitasin, et EELK on valmis jätkuvalt andma oma panuse rahvuskaaslaste teenimisel. Selleks on oluline koguduste teenimine ja jumalateenistuste alleshoidmine. 40ndate lõpul ja 50ndatel loodi paguluses esmalt kogudused ja nende toel kasvasid erinevad seltsid. Tuletame meelde Välis-Eesti laulupidude mõju eestluse hoidmisele ja küllap ka laulupeotraditsiooni hoidmisele Kodu-Eestis. Nüüd seltsid ja liikumised piiravad oma tegevust ja rahvas koondub taas koguduste juurde. Sama on ka Eesti Majade ja eestlasi hooldavate vanadekodudega. Kogukondade säilimine ja vaimulik teenimine ei ole luterliku kiriku erahuvi, vaid Eesti riigile ja rahvale kõige laiemas ulatuses oluline. Tegelemine välismaal elavate lastega, eestikeelse koolihariduse toetamine ning keele ja kommete säilimine on meie kõigi vastutus. Vaimulik teenimine ja kiriku- ning riigipühade pühitsemine on ülioluline. Nimetan eriti jõulusid, surnuaiapühi, emadepäeva.
EELK on valmis kaasa töötama nii rahvuskaaslaste programmis kui ka kiriklike võrgustike kaudu, et täita oma ülesannet Issanda Kirikuna. Soovin rõõmsat lõikustänupüha, edu ja õnnistust!

 

 

 

 
Tiit Salumäe,
piiskop