Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Süüdlast otsides vaadakem iseendasse

22.02.2012 | | Rubriik: Jutlus

1Ms 3:1–19
Leerilapsed kuulevad pattulangemisest ja küsivad: aga kuidas madu enne pattulangemist käis? Õige küsimus. Sest kui karistuseks oli kõhu peal roomamine, siis mil moel madu enne seda sai liikuda? Mängin leeriõppijatega ja ütlen, et küllap ta lendas. Kusagilt peab ju pärimus draakonitest ja lohedest tulema. Ja siis mõtlen, et võib-olla see ei olegi vaid mäng.
Zooloog Aleksei Turovski ütleb, et kui draakonid tõesti eksisteeriksid, oleksid nad maailmas kõige paremini toime tulevad loomad. Vähemalt 81 looma osi näeb zooloogi silm tollel mütoloogilisel olendil. Mitte lõvi ei oleks loomade kuningas, vaid draakon, sest ta oleks kõige funktsionaalsem olend maa peal üldse. Piibel ütleb, et Jumala tahte vastu astuma ahvatleja kaotas midagi väga olulist oma funktsionaalsusest – jalad.
Kuidas läks inimesega? Mitte palju paremini. Enne saatuslikku ampsu ei vajanud inimene riideid, laste sünnitamine oli üksnes rõõm ilma seda varjutava valuta, mehe ja naise vahel valitses ebakõladeta harmoonia. Loodu eest hoolitsemine ei tähendanud toidu hankimiseks higi ja pisarate valamist ning töö tegemist selle nimel, millest lõpuks palju üle kamalutäie põrmu alles ei jää. Loomispäevi lõpetades kinnitas Jumal, et see kõik oli väga hea. Isegi kuuenda, inimese loomise päeva lõpus oli tal võimalik seda ütelda. Mis on muutunud?
Mao keerutamiste ohvriks langenud naise kohta ütleb Piibel: «Ja naine nägi, et puust oli hea süüa» (1Ms 3,6). Ta ise nägi ja otsustas süüa, sest tema meelest oli see hea lahendus. Naine (olgem ausad, see puudutab inimest tervikuna) ei söönud mitte sellepärast, et ussikeelne nõuandja seda teha soovitas. Lõpuks oli see tema enda otsus ja veendumus. See ongi patu tunnus. Patt, millesse inimene langes, ei seisne mitte halbade nõuandjate kuulamises, vaid rumalatele otsustele jõudmises. Patt ei ole midagi välist, meid ümbritsevast keskkonnast ja teistest inimestest sõltuv. Patt on see, mis on meie sees. Väliseid keskkondi on ikka muudetud. Aga kes muudaks inimest?
Vahel öeldakse: eksimine on inimlik. Õnneks on neid, kes julgevad ütelda, et seda inimlikkust tuleb muuta. Trapistide ordu munk Thomas Merton, üks 20. sajandi suuri vaimulikke juhendajaid, ütleb, et inimene ilma inimlikkuseta ei suuda tõeliselt armastada Jumalat. Inimene peab saama oma piiride tunnetajaks, selleks et taaskohtuda piirituga. Selleks ongi paastuaeg. Me paastume, et tunda oma pattu. Kui inimene vaatab otsa oma patule, suudab ta vaadata Jumala suunas. Asudes süüdlast otsides teistele vaatamise asemel iseendasse vaatama, hakkame nägema tegelikkust.
Aga lahendus peab olema kusagil mujal. Iseendid vaadates näeme probleemi. Aadama ja Eeva silmad läksid hea ja kurja tundmise puust söömise tagajärjel lahti, nad tundsid endid alasti olevat ja häbenesid. See oli silmade avanemine, mis näitas probleemi. Kes näitaks lahendust?
Meile ei meeldi mõelda endist kui patustest. Pühapäevakooli laagrites oleme ikka mänginud sketši «Oi, Aadam». Keegi kirub seal oma rasket saatust, mille Aadama süü kaasa tõi. Oi, Aadam, sinu pärast pean nüüd rasket puuraiduri ametit pidama. Peagi tuleb aga ahvatlev pakkumine – ühe rikka mehe juures ootab tubane töö. Ainus, mida tuleb teha, on see, et ei tohi ühte kindlasse laekasse sisse vaadata. Nii mõnus ja lihtne amet! Seda aga seni, kuni meest hakkab vaevama kiusatus teada saada, mis keelatud karbis siiski on. Lõpuks kiusatusele järele andes avab ta kaane ja avastab … karp on tühi. Tuju on rikutud ja mossis näoga jääb ta peremehele vahele. Peagi on puuraidur taas oma endise karmi ameti juures. Aga nii palju on ta aru saanud, et oma raskes saatuses ei tule süüdistada mitte Aadamat, vaid iseennast. Arvan, et see mees leidis Jumala, sest ta nägi, et tema ise on see, kes oma ellu muutust vajab, mitte keegi teine.
Kes meid päästab iseendi käest? Kas mitte see, kes pidi «kõiges saama vendade sarnaseks, et temast saaks halastav ja ustav ülempreester Jumala ees rahva pattude lepitamiseks. Sest seetõttu, et ta ise on kannatanud kiusatuna, võib ta aidata neid, keda kiusatakse». (Hb 2:17–18) Pääste ei saa lähtuda meist, vaid Kristusest. Sest kuhu juhib pime pimeda? Kui me vaid oskame ära näha oma vajaduse päästmise järele! Kristuse tunneb ära see, kes ise ei jaksa. Seal, kus ollakse vägevad, kus tullakse välja järjest uute inimlikest arutlustest sünnitatud lahendustega, patt vaid süveneb. Sest ka tänapäeva inimene näeb, et hea ja kurja tundmise puust on hea süüa. Ta ei vaja ühtegi nõuandjat, et teha kurja. Küll aga seda, kes õpetaks tegema head ja valima Jumalat.
Maod ei pea saama draakoniteks. Tegelikult ei pea meie ka paradiisi pääsema. Jumal teeb uut. Aga meil on vaja üles leida tõeline inimlikkus – jumalanäolisus. Selle kingib meile Kristus. Temas küsib Jumal: «Kus sa oled?» Kas poeks peitu? Parem mitte. Sest see on meie ainus võimalus kellekski saada. Aamen.

Tauno Toompuu
,
Rakvere koguduse õpetaja

Õnnis on rahvas, kelle Jumal on Issand, rahvas, kelle tema on valinud enesele pärisosaks. (Ps 33:12)