Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Suud puhtaks

29.11.2017 | | Rubriik: Juhtkiri

Viimasel konsistooriumi täiskogu koosolekul arutati kooseluseadusega seotud küsimusi. Koosolekul osales ka Risti koguduse õpetaja Annika Laats, kelle sõnavõtt 4. oktoobri telesaates „Suud puhtaks“ tekitas mitmeti mõistmisi.
Millest siis koosolekul räägiti? Esiteks esitas allakirjutanu koosolekul viibijatele küsimuse: mis vahe on kooseluseadusel koos rakendusaktidega ja praegu kehtival perekonnaseadusel, mis käsitleb abielu? Kuna vastust ei tulnud, pidi küsija ise ka vastama, et ilmselt ei olegi mingit sisulist vahet peale nimetuse. Seega sooneutraalse kooseluseaduse toetamine tähendab sisuliselt ka samasooliste abielu toetamist. Samasooliste abielu aga ei toetanud koosolekust osavõtjatest keegi.
Teiseks, kõik koosolekust osavõtjad olid üksmeeles selles osas, et kõiki kiriku seadusi ja õpetuslikke seisukohti tuleb meie kirikus vaimulikus ametis järgida. Sealhulgas ka EELK kirikukogu avaldust 25.11.2009 (KT 2009), milles öeldakse et „pühakirjatraditsiooni ei saa ümber tõlgendada homoseksuaalset praktikat heakskiitvas tähenduses. Homoseksuaalsus on Piibli järgi patt, mida käsitletakse nii Vanas kui Uues Testamendis ühtviisi negatiivses valguses. Kristlikus elu mõistmises ega praktikas ei saa pattu „normaliseerida“. Sellest lähtuvalt EELK kirikukogu avaldab, et samasooliste isikute kooselu õnnistamine või koguni laulatamine ei ole kooskõlas Pühakirja ja kristliku usuga“.
Lisan siia vaid paar Piibli kirjakohta. 3Ms 18:22 ütleb: „Ära maga meesterahva juures, nagu magatakse naise juures: see on jäledus!“ Rm 1:26–27: „Jumal on nad andnud häbitute kirgede kätte: nende naised on ju vahetanud loomuliku vahekorra loomuvastasega, nõndasamuti ka mehed, loobudes loomulikust vahekorrast naisega, on oma tungis süttinud üksteise vastu – mees on teinud mehega nurjatust …“
Kolmandaks kinnitati, et kirikus tuleb suhtuda kõikidesse inimestesse austuse, lugupidamise ja armastusega, hoolimata sellest, millise probleemiga inimesed kirikusse tulevad. Mina isiklikult lisasin, et me peaksime tõsiselt mõtlema, kuidas olla toeks nendele, kellel on teistsugune seksuaalne sättumus. Väljendasin seisukohta, et kooseluseadus ei lahenda homoseksuaalsusega seotud probleeme.
Neljandaks tõstatati vajadus perekonna teemaga seoses olevate küsimuste laiemaks arutamiseks. Nendeks teemadeks võiksid olla abielulahutus, mitmendat korda abiellumine, vabaabielu, seksuaalsuhted väljaspool perekonda, kärgpered, abielu uskliku ja uskmatu vahel jne.
Viiendaks kinnitati seda, et kui inimene on teinud hästi tööd, siis tuleb teda selle eest tunnustada, ja kui ta väljendab ennast problemaatiliselt, siis tuleb sellele ka tähelepanu juhtida. Seda mõlemat ka koosolekul tehti.
Ainus asi, milles vähemalt üks koosolekul osaleja jäi eriarvamusele, oli küsimus, kas samasooliste kooselu puhul armastusest ja hoolimisest rääkides tuleks mõelda ka samasooliste seksuaalelu praktikale. Ilmselt heausksed samasooliste kooselu toetajad väldivad seda „rumalat“ mõtet.
Kuna teistes arutelu all olevates küsimustes valitses kõigi osavõtjate keskel üksmeel, siis arutelu järel otsuseid ei langetatud. Millest peapiiskop Annika Laatsiga hiljem omavahel rääkis, meie ei tea.
Kooseluseadust on minu meelest vaja ainult samasoolistele paaridele. Teiste puhul ma kahtlen selle vajalikkuses. Kogu minu ametiaja jooksul on paljud abiellumisest loobunud paarid kinnitanud nagu ühest suust, et paber ja seadus ei tee kedagi õnnelikuks. Nüüd õnneks on saadud aru, et seadus ja paber on ikka vajalik. See arusaamine on väga positiivne, sest perekonnaseadus, mis käsitleb abielu, on meil ju olemas.
Reformatsiooni juubeliaastal on mul tunne, et kooseluseaduse puhul on tegemist tänapäevase indulgentsiga. See oleks justkui paber ja dokument, millega pääseb patust ilma an­deksandmiseta ja Jumala ees saab õigeks ilma pihi ja meeleparanduseta.

luhamets_joel_nh

 

 

 

 
Joel Luhamets,
piiskop

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)