Surnult sündinud artikkel

«Igale asjale on määratud aeg, ja aeg on igal tegevusel taeva all: aeg vaikida ja aeg rääkida…» ütleb Koguja.

PS. Kes aru ei saanud, võiks lugeda veel Kogujat.
PPS. Kes ikka veel aru ei saanud, neile mõni sõna seletuseks.
Lugupeetud Sirbi peatoimetaja Kaarel Tarand kutsus vaimulikke üles «pakkuma head päevakajalist kommentaari» eesti meediale. Jäin pakkumise üle mõtlema. Teemasid, milles kaasa rääkida, oli küll. Ka omi mõtteid, mis värskendaks meie tavaajakirjandust.
Hakkasin siis kirjutama oma lugu teemal «Kas sõna ja pilt on elus?». Kõhklemisi küll, teadmata, kas lõpetan, kas pakun avaldada. Sest teadvuses plinkis ülal osundatud Koguja tõdemus.
Selle taustal kriipis viimasel ajal tüütuseni ülepruugitud sõnavabaduse teema. Seda millegipärast veidras väändunud võtmes, mis seostub pigem sõnakohustuse, sõnasundusega.
Et kõik peaksid saama piiramatult sõnu teha. Küsimata sisust, kvaliteedist, vastutusest. Selline arusaam on tundmatuseni teisenenud ja kaugenenud sõnavabadusest selle algses, ajaloolises kontekstis ja sisus. Pingelises arengus, milles muide (luterlikul) reformatsioonil oluline roll täita oli, võideldi mitte sõnade, vaid mõtete/ideede (sic!) vaba väljendamise eest. Muide, nn sõnavabadus kätkeb endas eelduslikult võimalust ka vaikida.
Küsisin: mida uut oleks mul öelda ses infouputuses, kus olemasolevadki lademed tunatunamulluse prügina läbi töötamata?
Kõik on ju niigi teada ja leida, kes kummarduda ja üles korjata viitsib. Teistest üle karjuda? Selle nimel toota juurde uut sõnasodi? Milleks? Eriti veel inimestele, kes tegelikult seda vastu võtta ei soovi.
Viimaks heiastus mulle pilt koolipoisist, kes koos sõpradega avalikult klassiõde või ka õpetajat pilas. Et siis narritu juurde astuda ja paluda teda koos kinno minna. Mida peaks sel juhul tegema olgu noor või vana daam?
Neiult saaks too mehehakatis kõige tõenäosemalt tulise litaka vastu kõrvu. Kuid mida teeks küps elukogenud naine, minugipoolest Mari Tarand või näiteks Irene Leisner, minu kirjandusõpetaja? Küllap vaataks. Vaikiks. Astuks välja.
Mõnikord on õigem olnud väljuda vaikselt konkreetsest (kultuuri)ruumist. Nagu tegi seda president Ilves Vene Föderatsiooni soome-ugri rahvaste suurüritusel mõni aasta tagasi. Nagu lahkusid vaiksesse siseemigratsiooni vaimuinimesed sovetlike reproduktorite kõrvulukustavate marsihelide saatel.
Vaikus on hea. Küsige või Fred Jüssilt. Mõnus on välja astuda raudsel rööbasteel kulgevast Meedia-nimeli­sest tram­­mist, mis täis tõuklevaid lärmakaid kaaskodanikke. Kõndida, kuulata linnulaulu, lasta mõtetel selgineda. Lihtsalt nautida rahu. Ja omasuguste seltsi. Kui see ei ole vabadus, siis mis on vabadus?
Ojasoo kombel: «Te olete vabad!» Kas tõesti? Kas ka tõmmates juhtme välja meedia stepslist ja jäädes üksi iseendaga, vaikusega endas…

Tiit Kuusemaa,
diakon