Esileht » Arvamused » Kolumn »

Surnuaiapühade ilu ja valu

24.06.2020 | | Rubriik: Kolumn
Kristjan Luhamets.

Kunagi kuulsin pisut lapsikut lugu sellest, kuidas nõukogude ajal ilmus ühes rajoonilehes teade, et peagi peetakse kohalikus kultuurimajas ettekanne teemal „Tõeline armastus“. Saal täitus sel õhtul rahvaga. Ettekandja astus rahva ette ja kõneles tunni Lenini armastusest laste ja kogu nõukogude rahva vastu.

On surnuaiapühade aeg. Arvan, et tean, milleks inimesed kiriklikele surnuaiapühadele tulevad. Vastuse leiab vist ka kiriku laulu- ja palveraamatu surnuaiapühade laulude pealkirjadest: „Lahkunu mälestus kalmule kutsub“ ja „Üks kalmuküngas armas“ ning lauluridadest: 

Siia rahuaeda maetud abikaasa, õde vend. 

Siia mullarüppe toodud isa, ema, tütar, poeg. 

Nende südametes haavad kaua, kaua valutavad, 

kes jäid armsaid leinama murelise meelega.  

Mis on vaimulike ülesanne surnuaiapühadel? Küllap lohutada, julgustada, kuulutada rõõmusõnumit Jumalast, kellel on ka surmast väljapääsutee, juhatada elavaid eluteele.

Mitmed mu sõbrad on saanud teistsuguseid kogemusi ja nad on öelnud, et nemad surnuaiapühale enam ei lähe. Viivad ema või vanavanemad kohale, ootavad surnuaia juures ja viivad nad koju, aga kurjustava vaimuliku kõnet nad enam kuulata ei taha. Mitmel surnuaiapühal järjest olevat üks vaimulik kulutanud suure osa oma kõneajast selgeltnägijate, nõidade, pendlikeerutajate, joogaharrastajate hurjutamiseks. 

Seda meenutanu väitis, et ta oli vaadanud kohe huviga, et millised vanainimesed, kellele seda manitsuskõnet peeti, võiksid olla nõiad, pendlikeerutajad, joogaharrastajad või selgeltnägijad. Ükski ei paistnud olevat. Ta arvas siis, et küllap vaimulik teda nõiaks pidas ja kui nii, siis hoiab ta edaspidi pisut kaugemale, siis ehk saab vaimulik vanainimestele ka seda juttu rääkida, milleks inimesed surnuaiapühale tulevad. 

Teine rääkis, kuidas nende vaimulik igal surnuaiapühal kohalolijaid kõvasti noomib selle eest, et tavalistel pühapäevadel rahvas kirikus ei käi. Talle tundub, et need inimesed, keda see vaimulik pragab, on ustavad kirikuskäijad ja kuna tema elab mujal ja käib seal kirikus, siis ehk noomib vaimulik teda. Ka see kõneleja arvas, et edaspidi hoiab ta eemale, siis saavad sealolijad kiita, et nad kenasti kirikus käivad.

Ma ei usu, et kõikidel surnuaiapühadel midagi sellist toimub, aga küllap igaüks meist peab aeg-ajalt mõtlema sellele, et igale asjale on oma koht ja oma aeg. Olen isegi üht laulatuskõnet alustanud sõnadega: „Pole kerge ametivenda matta.“ Peigmees oligi ametivend, aga tema matus see küll ei olnud. Mina ajasin sõnad sassi ja siiani on häbi. 

Mõnda muudki olen ma segi ajanud. Oma vaimulikuks olemise alguses pidasin ka ühe jõulukõne, milles võrdlesin vaid kord aastas kirikusse tulijaid koduhanedega, kes ei taipa, et neile antud tiivad on lendamiseks. Vaatavad sügisel, pea kuklas, kuidas metshaned lõunasse lendavad, proovivad pisut ka oma tiibu, kuid löövad siis tiivaga ja jäävad paigale. Eakas kirikuteenija arvas pärast seda jumalateenistust, et koduhaned järgmisel aastal ei tule. Õnneks paljud tulid ja ma sain vist ka tasapisi targemaks ega hurjutanud enam tulijaid. Sain aru, et mu ülesanne on kuulutada rõõmusõnumit.

Olen imestanud Pauluse tarkust kuulutada Kreeka linnades, mis olid täis ebajumala kujusid ja templeid, kokkutulnutele rõõmusõnumit Kristusest ja kiita kohalike usklikkust. On kindel, et ta oleks kaotanud kõik kuulajad, kui oleks neid manitsenud, pisut sõimanudki ja põrguga ähvardanud. Ta võitis neid teistmoodi Kristusele. Isegi loom, keda kutsutakse sööma, aga esmalt tümitatakse, sureb pigem kaugele jäädes nälga, kui tuleb uuesti, pea maas, peksu järele.

Ma loodan, et sellel aastal kuulevad inimesed surnuaiapühadel evangeeliumi ja lohutavaid sõnu. Mõned arvavad, et surnuaiapühade aeg on läbi. Ma ei arva nii. Peame ehk vaid mõtlema, kuidas võiksime neid läbi viia ja kuidas nendest nii teatada, et paljud teada saaksid. Neid, kes oma lahkunuid südames kannavad, nende haudadel käivad ja ka enne surnuaiapühasid hauad korda teevad, pole vähe. Kui puudutame surnuaiapühadel inimeste südameid ja palvetame nende lahkunute eest, siis nad tulevad ka järgmistel aastatel ja mõned nooremadki jäävad kuulatama ega põgene kaugemale.

 

 

 

Jaan Tammsalu,

kolumnist

Heitke kõik oma mure Tema peale, sest Tema peab hoolt teie eest. (1Pt 5:7)