Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Surnuaiapühade aeg

19.06.2019 | | Rubriik: Juhtkiri

Surnuaiad on paigad, kus saab palju informatsiooni selle maa rahva kohta, kus me viibime. Kalmistud kõnelevad meile s elges keeles, milline on selle rahva usk ja kultuur. Surmasse ja surnutesse suhtumine iseloomustab ka meie usku. Piisab vaid vaadata, millised on hauatähised, sümbolid ja sõnumid hauatähistel, ja me oleme saanud juba väga palju teavet. Neid tekste lugedes saame ka aru, kuidas meie meel on muutunud viimase saja aasta jooksul. Kui aga usume surnute ülestõusmist ja igavest elu, kui usume, et surm ei lõpeta kõike, siis see väljendub ka meie matmiskommetes ja surnuaiakultuuris.
Ilmutusraamatu kirjelduse järgi nähti tapetud usklike hingi olevat altari all. See on olnud aluseks, et lahkunud kristlaste põrmud asetati puhkama altari alla. Sinna muidugi mahtus neid üsna vähe, seepärast maeti usklikud kiriku põranda alla või vähemalt kiriku lähiümbrusse, sinna, kus igal pühapäeval kuulutati elu võitu surma üle meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi. Õndsalt lahkunud usklikud teenivad ööd ja päevad Jumalat ja ka võitlev kogudus saab liituda nendega pühapäevasel jumalateenistusel Jumalat kiitma ja austama.
Meie aladel muutus olukord 1772. aastal, kui keisrinna ukaasiga kästi rajada eraldi surnuaiad. Ilmselt olid selle käsu taga ka sanitaarsed põhjused. Levisid ju tollel ajal nakkushaigused ja laastav katk. Nüüd tuli hakata ka surnuaedadesse ehitama kabeleid ja aeg-ajalt kogunes kogudus jumalateenistuselegi kalmuaeda. Surnuaiad olid pühad paigad, rahupaigad, mälestuste paigad, ülestõusmise paigad.
Surnuaiapühade tava on meie rahva jaoks olnud väga oluline. Sinna kogunes palju rahvast, sugulased said kokku. Teekond kodust kihelkonna kalmistule võis olla pikk, näiteks minu vanematekodust oli surnuaeda 17 kilomeetrit, seepärast võeti teele kaasa ka toitu ja surnuaias polnud mitte ainult jumalateenistus. Seal oli ka suguvõsa kokkutulek, kus üheskoos söödi ja veedeti aega.
Nüüdseks on olukord mitmes mõttes muutunud. Oma osa selles on meie oludes mänginud ka nõukogudeaegne ateistlik propaganda, mille üks teravikest oli suunatud just rahvale armsaks saanud surnuaiapühade vastu. Kuna neid päriselt ära keelata polnud võimalik, siis asendati need ilmalike surnuaiapühadega, millega püüti hävitada nende vaimulikku sisu. Elu aga on teinud ka muid korrektiive. Rahvas on liikuvam ja sugulased ei puhka enam ühes ja samas surnuaias. Paljudel on omaksed maetud mitmesse kalmuaeda. Surnuaiapühal ei ole enam suguvõsa ühendavat jõudu.
Ilmalike surnuaiapühade lõppemisega on surnuaiapühade korraldamine jäänud praktiliselt vaid koguduste õlgadele. Ühiskondlikus elukorralduses ja ürituste kalendris neil eraldi kohta ei ole. Surnuaiapühad on jäänud konkureerima nädalavahetustel kõikide teiste spordi- ja kultuuriüritustega. Surnute maailm on lahkunud elavate maailmast. Surma suhtes võib olla vaid kaugelt pealtvaataja. Surma ja matmisega ei pea ka enam kuigi palju tegelema. Matusetalituse saab tellida, kirstukandjad ja haua kinniajajad saab tellida, lugija saab tellida, lauljad saab tellida jne. Arvan, et see on õige paljude vaimulike kogemus, et matusetalitusel ainsaks lauljaks on vaimulik ise. Meie laulurahvas laulab küll laulupeol, kuid mitte enam oma elu tähtsündmustel.
Need muutused, mis on toimunud seoses suhtumisega surma, matustesse ja surnuaedadesse, on siiski meie usu väljendusteks. Uued kombed ütlevad seda, et surma järel ei ole enam midagi. Seda suhtumist on ühiskond meile sisendanud ja see on õnnestunud. Propagandaga on võimalik palju muudki teha. Üks Lääne-Saksamaa professor ütles kord, et me teadsime seda, et idas on Ida-Saksamaa ja sealt edasi ei ole enam mitte midagi. Siiski on Ida-Saksamaa järel veel midagi ja palju enam on teisel pool surma. Praegune rännak on mõistlikult elatud, kui me oskame arvestada sellega, mis järgneb surmale.
Õnnistusi soovides
luhamets_joel_nh

 

 

 
 
Joel Luhamets,
piiskop

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)