Esileht » Pühapäevaks » Mõte pühapäevaks »

Surmast ellu

29.10.2008 | | Rubriik: Mõte pühapäevaks

Rõõmuga tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis.

Pauluse kirjast koloslastele 1:12

Pärand – see on varandus vanematelt lastele. See pole palk ega preemia. Seda pole välja teeninud laps, vaid selle on hankinud tema vanemad.
Jumal on valmistanud pärandi ka oma lastele Jeesuses Kristuses. See pärand on Jumala täiusliku kvaliteediga elu, mida ei riku ükski ebakõla, valguse riigis. See on igavene elu, sest seda ei ähvarda isegi surm.
Aga kuidas on lugu meie sobivusega selle pärandi vastuvõtmiseks? – See on pühade pärand. Jumala lapsi kutsub Piibel pühadeks. Kui tavalised, ülevalt sündimata inimesed läheksid taevasse, siis poleks elu seal parem kui praegu maa peal. See koht poleks enam taevas.
Et me taevasse sobiksime, selleks on Jumal kinkinud meile lunastuse ja pääste. Selle vastuvõtmine teebki meid pärandi jaoks kõlblikuks. Võttes vastu Jeesuse Kristuse, saab inimene ka Jumala pärijaks (Rm 8:17).
Jääbki üle ainult rõõmuga tänada! Ja käia Kristusega sama teed.

Aare Kimmel

5 Kommentaari artiklile “Surmast ellu”

  1. Harri Kingo ütleb:

    “Jumal on valmistanud pärandi ka oma lastele Jeesuses Kristuses. See pärand on Jumala täiusliku kvaliteediga elu, mida ei riku ükski ebakõla, valguse riigis. See on igavene elu, sest seda ei ähvarda isegi surm.”
    ——-
    Osaliselt nõus.

    Kuid vaid osaliselt, sest surm – tavaline loomulik maine sündmus ja protsess – pole kuidagi ega kunagi inimese vaimset arengut kiirendav, veel vähem sellist vaimset arengut välistav ja inimest kuidagi automaatselt täiuslikuks tegev. Maisel surmal ei ole imettegevat vaimset toimet.

    Parem oleks mõista meie keha surma kui üht loomulikku etappi meie vaimsel teel – üleminekut järgmisele elu tasandile. Kuid see surmajärgsuse elu tasand pole veel meie teekonna lõpp.

    Kui mõista maist surma oma vaimse tee lõpppunktina, siis tähendaks see Jumala piiramist lõplikkusega. Jumal on aga lõpmatu nii oma kvantitatiivses kui kvalitatiivses aspektis ning Jumala avastamine ei saa olla lihtsalt automaatika, mis toimub füüsilise kega hävimise teel.

    Jah, surma järel me jätame maise maailma, kuid see ei tähenda, et meie vaimne tee oleks lõppenud. Tegelikult seisame lihtsalt oma vaimse teekonna järgmise etapi algul.

    Tõesti – seal on “valgem”, kuid pole vaja arvata, et siis ja seal oleks pimedus lõplikult võidetud. Selline eeldus tähistaks taas automatismi Jumala avastamisel ja Jumala piiratust väga maiste ja kitsaste inimarusaamade piiridega.

  2. Harri Kingo ütleb:

    Me pole loodud täisulikeks. Kuid me oleme loodud täiuslikeks saamise potentsiaaliga – umbes nagu seeme on loodud potentsiaaliga saada taevakõrgeks puuks. Seeme pole aga veel puu.

    Nii ka meie, surelikud inimesed. Meis on jumalikkus kui potentsiaal, kuid me oleme veel selle potentsiaali täiuslikust tegelikustamisest iseendana väga kaugel. See teekond – potentsiaalist tegelikkuseni – ongi meie vaimse arengu teekond. Sellest läbime oma maises, kehalises ja ajalikus osas vaid esimese pisikese lõigu. Edasine meie vaimne areng jumaliku täiuslikkuse poole, kui oleme otsustanud igavese elu kasuks, jätkub juba maise surma järel.

    Seejuures pole vaja mõelda surmast kui mingist automaatsest mehanikast, mis teeb meid iseenesest täiuslikeks. Pilt on surmaga umbes analoogne nagu on meie igapäevase õhtul magama minemise ja hommikul ärkamisega – me ärkame uude hommikusse selle samana, kellena me õhtul magama läksime. Ärgates on meie eilsed teod ja tegemata jätmised, meie õiged ja väärad otsused kõik meiega kaasas ja omavad oma mõju meile edasi – Jumal ei vabasta meid meie tehtu viljadest automaatselt.

    Kuid tõsi on ka rahvatarkus, et “Hommik on õhtust targem”. See tarkus kehtib ka maise elu ja sellele järgneva taevase elu kohta. Nagu hommikul oleme selgemad, puhtamad, klaarimad, paljus unustanud ja maha pannud oma eilse päeva elu meid koormavad mälestused ja detailid, nii ka ärgates taevasele elule pärast oma keha surma maises maailmas oleme jumalikust armust vabastatud tarima endaga kaasa maise elu kõiki pisiasju. Meis on aga olemas see väärtus, mida oskasime oma hinge korjata oma maisel teel. Just selle kohta ütles Jeesus oma sõnad ja õpetuse:

    “Koguge endile aardeid taevasse, kus koi ega rooste neid ei riku ja kuhu vargad sisse ei murra ega varasta!”

    Ka sündimine ülevalt, mis meile juba meie maises elus osaks saab Jumala kui Taevase Meie Isa vastuvõtmise ja oma pojaseisusest arusaamise läbi pole veel automaatne vabastus eksimustest, pole täiuslikuks saamine. See on tõesti vaid sündimine – mitte juhuslikult ei kasutanud Jeesus sellist analoogiat.

    Nagu äsja ilmale tulnud imik pole endas veel realiseerinud kõiki oma olemise ja alanud elu võimalusi ja potentsiaale, nii pole ka vaimselt sündinu veel vaimne täiskasvanu. Olles Jumala vastu võtnud oma ellu, olles saanud oma taevasele Isale pojaks, oleme alles vaimsed vastsündinud, kelle vaimne teekond sellega alles algab. Ja see on teekond, mis ulatub elu ja surma piiri taha, kestab seal edasi ja on lausa igavikuline – sest Jumal on lõpmatu igas oma aspektis ja tema avastamise tee on samuti seeläbi lõpmatu.

  3. Harri Kingo ütleb:

    Ebatäiuslikkus ja sellest lähtuv kurjuse vari meie maises maailmas ja elus on paratamatus – see kaasneb meie eludes nagu valgusega kaasneb vari. Kuid seda ebatäiuslikkust poleks vaja üheselt laita ning taunida – see on üks meid meie vaimsele teele suunav ja seal liikuma sundiv jõud. Sest igas meist on ju püüd parema, lausa parima poole.

    Religioonides vaadeldaksegi üldiselt kannatust kui väga vajalikku vaimse arengu stiimulit, sest see, kes kannatab, otsib alati ja paratamatult vabanemist sellest kannatusest, selle kannatuse ületamist.

    Nii võiks ka meie mõista iseenda ja meie maailma ja iseendi ebatäiuslikkust – ühelt poolt on see meie paratamatus, sest Jumal on loonud arengulise maailma, mis pole veel täiuslik, teisalt aga on see ebatäiuslikkus oma lugematutes ilmingutes meie võimalus ja ajend vaimseks tõusuks – saamiseks üha enam taevase Meie Isa sarnasteks.

    Meie vaimne tõus elust üha avaramasse ellu on meie kogemuslik tee jumaliku täiuslikkuse suunas. Jumal ei tee meid auomaatselt täiuslikeks – kui Jumal tahaks, et me oleksime täisulikud – ta lihtsalt oleks loonud meid täiuslikeks.

    Jumal tahab melt muud ja ta annetab meile muu – täisulikuks saamise mitte läbi automatismi, vaid läbi vaimse kogemuse, edenemise ja arengu.

    Nagu esimese klassi laps ei saa esimese klassi lõpetamise järel pidada end kõik koolid ja koolitused oma elus lõpetanuks, nii pole inimesel oma maise elu lõppemisele järgnevast põhjust arvata, et see ongi teekonna lõpp. Esimese klassi lapsel on ees pikk koolitee ja mitte miski vägi ei tee temast teduste doktorit, kui ta oma esimese klassi lõputunnistust uhkena käes hoiab. See ongi vaid esimese klassi lõputunnistus – luba jätkata oma teed järgmisel koolitustasemel.

  4. Harri Kingo ütleb:

    Kuidas aga toimub meie vaimne areng? Selleski ollakse suuresti eksituses, arvates, et see on inimese enda teha.

    Jumal mitte niivõrd ei anna meile õigeid vastuseid, vaid jumalik ilmutus on määratud arendama ja ülendama inimest kui isiksust tervikuna.

    Jumal ei anna meile konkreetseid uusi teadmisi ega loogilisi ja tarku teooriaid. Kui ta meile oma armu jagab, siis see ilmutuslik arm tõstab meid just terviklikult isiksustena kõrgemale tasandile. Ja alles seeläbi muutub ja areneb ka meie teadvuse – esmaselt jumalateadvuse tase.

    Mitte teadmiste lisandumisel ei tõuse isiksuse tasand – inimene pole muinasjutuline parun von Münhausen, kes ennast koos oma hobusega juustest soost välja saaks tõsta.

    Teistpidi ikka – see on jumalik ilmutus, mis tõstab ja ülendab inimisiksust tervikuna, muudab seda kvalitatiivselt, ja see terviklik, kvalitatiivne isiksuslik tõus väljendub inimese teadvustasandil tema arusaamiste ja mõistmise enamas kõrguses, sügavuses, avaruses ja puhtuses.

  5. Jacob von Holtz ütleb:

    Ärgke mette lootkeki ,et meie pärantit saate, küll teile meie Ristist ja piitsast. Suu kinni, molkuset!

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)