Esileht » Pühapäevaks » Mõte pühapäevaks »

Surmast ellu

06.11.2013 | | Rubriik: Mõte pühapäevaks

Elu ja surma küsimused on meie jaoks alati rasked. Siin tunneb inimene oma piire. Elus võime palju saavutada, kuid surm on ikka inimesest tugevam. Ei raha ega varandus suuda meid kaitsta surma eest. Kuna surm on negatiivne vältimatu paratamatus, kardab sageli inimene surma teemat ja väldib sellest kõnelemist. Usklik inimene ei pea surma kartma. Ta teab, et Kristus on surma võitnud ja avanud meile võimaluse pääseda surmast ellu. Ainult usk annab vastuseid küsimustele, mis on seotud surmajärgse tulevikuga. Kristlikus usus kõneldakse igavesest elust, mis ootab meid ees Jumala riigis. Selles on midagi helget ja positiivset.
Selles maailmas on haigused, kannatused ja surm. Igaveses elus on taaskohtumine, rõõm ja õnn. Seal pole haigusi, leina, muret ega pisaraid. Uskliku inimese jaoks on surm vabanemine selle maailma kannatustest ja uks paremasse tulevikku, igavesse ellu. Jumalal on meelevald anda elu neile, kes usuvad. Nagu Jeesus oma maapealse elu ajal inimesi surnuist üles äratas, nõnda äratab ta meid ka viimsel päeval. Jumal, kes tõi Jee­suse hauast välja, on elu ja surma Issand.
Selles usus on kergem minna läbi eluraskuste. Aga see usk tähendab ka elu muutmist ja elamist nõnda, et surma järel võiksime minna igavesse ellu ja mitte sattuda igavesse hukatusse. Kristlane ei pea kartma ei surma ega viimset kohut, vaid võib loota Jumala armule ja halastusele.
Kaido Soom

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)