Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Surm võib tuua lunastuse – sõnum teatrietenduselt

02.11.2011 | | Rubriik: Kultuurielu

Hetk etenduselt. Internet Jõuluööl võib juhtuda igasuguseid asju, selgub vene avangardistliku kirjaniku Aleksandr Vvedenski näidendis «Ivanovite jõulupuu».
Aleksandr Vvedenski (1901–1941) 1938. aastal kirjutatud näidend ei kõneta tänapäeva inimest ilmselt samamoodi kui loo sünni ajal. Absurdne või sürrealistlik on ta ka praegu, aga ajaloole tagasi vaadates oli toona aegki loogikat ja ühiskondlikku moraali eitav.
Toimuva piiramine umbes kümne tunniga, kuni tuppa tuuakse jõulupuu, mida kõik tegelased ootavad kui messiat, on iseenesest mõttetu. Pigem on pidev kellaaja teatamine vaataja tähelepanu juhtimine ajale kui nähtusele. Aeg liigub, tunnid mööduvad ja erinevad inimesed teevad ühel ja samal ajal erinevaid asju, mõtlevad erinevaid mõtteid.
Tiirelgu need siis elu, surma või jõulupuu ümber. Kõik näidendi tegelased on seotud kõigi kolme nähtusega ja hetkest, kui lapsehoidja tapab kirvega 32aastase tüdruku – lööb lihtsalt pea otsast –, hakkaks justkui surma võidukäik. Ka elul on selles näidendis oma tähetund, kui balletietenduselt naasnud ema ja isa laiba kõrval intiimelu naudivad. 
Näidendi lavastaja Kalev Kudu on öelnud, et «absurdne lugu peaks panema inimesi sügavalt naerma, aga tooma ka arusaamise, et kuigi liigume eluga surma poole, liigume samas ka suurema tarkuse ja arusaamise suunas, mis elu täpsemalt on».
Etendusele muusikalise kujunduse teinud kirikumuusik ja diakon Ahti Bachblum ütleb end olevat «sattunud muusikat kirjutama Tartu Üliõpilasteatri lavastustele (ka Daniil Harmsi lavastusele «Jelisaveta Bam» aastal 2004), mis kogu oma absurdsuses ja n-ö «vindi ülekeeratuses» näitavad tegelikult, et algpatune inimloomus ei ole suures plaanis teps mitte muutunud».
Ka soovitab ta etendust vaadates meeles pidada teksti kirjutamise aega, seda silmas pidades on stilistilises mõttes «servapidi» kajastatud originaalmuusikat.
Eks me muidugi aja elus igaüks oma asja nagu puuraidurid etenduses oma seosetu kõnega, oodates jõulupuud ja risti, mis etenduse lõpuks heledana lava valgustab. Rist teadagi sümboliseerib nii elu kui ka surma, aeg seal vahel on määratlematu.
Näidendi on tõlkinud Aare Pilv ja selle esietendus oli Tartu Üliõpilasteatri esituses 5. aprillil. Kunstnikutöö teinud Martiini on kõik tegelased pannud elama musta või valgesse torbikusse, millest vaid vajadusel välja tullakse.
Rita Puidet

Järelikult ei ole te nüüd enam võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed. (Ef 2:19)