Esileht » Arvamused » Kolumn »

Surm või väljalülitamine

26.08.2015 | | Rubriik: Kolumn

Merille Hommik

Kirjanik Viivi Luik pidas Ööülikoolis loengu «Vale mitu olekut», mille tekst avaldati juulikuu Loomingus. Kirjanik on selgepilguliselt ja prohvetlikult analüüsinud vale võidukäiku praeguses maailmas ning küsib, mis on inimeses muutunud, et ta nii laiahaardeliselt valetab ja kõige pöörasemaid valesid usub. Kokkuvõtlikult: «Valel on lööki seal, kus valitseb sisemine ebakindlus, kahevahel olek, kus inimesed ei usu mitte midagi, ei tunnista elu niinimetatud põhiväärtuste, igaveste väärtuste olemasolu, ja seetõttu usuvad valimatult kõike. Võib ka öelda, et valel on lööki seal, kus pühadusetunne on läinud kaduma. Sest pühaduse ja aukartuse tunne on väga tihedalt seotud tõega, tõe äratundmisega.»
Luik sedastab, et vale võidukäik on väga tihedalt seotud surma vääramatusest arusaamise ja elu pühaduse kaotsiminekuga. Vanasti aitas tõel ja valel vahet teha see, et inimene tajus end surelikuna ja teadvustas surma vääramatust. Vanasti oli vale patt, mille eest anti aru surmatunnil. Praegu on vale tõelus, inimese teadvustamatu ja süüdimatu olek.
Tavaliselt arvab inimene, et surm on kaugel, ja kuna aega on, siis pistetakse surm sahtlisse ja arvatakse, et küll sellega ka jõuab tegelda. On palju elulisemaid asju. Näiteks raha.
Tõepoolest, surmaga flirtimine on meie ajastul üldlevinud. Surmast ei osata ega taheta rääkida isegi kõige lähemate pereliikmetega ega isegi mitte siis, kui tegemist on parandamatu haigusega. Kas ei ole aga surma kohta valetamine üks fundamentaalsemaid valesid üldse, nii-öelda ürgvale – esitatud pealtnäha nii süütus, hoolivas ja elujaatavas vormis nagu «sa saad terveks», «sa pead võitlema oma elu pärast» –, mis vabastab inimese kohustusest ja vastutusest surma tõsiselt võtta ning seeläbi vabaneda valedest ja valmistuda kohtumiseks Tõega?
Selle ürgvalega on kiusatus kaasa minna ka Kirikul, kelle kuulutuses surm, viimne kohus ja igavene elu jäävad tagaplaanile, asendudes sotsiaal­eetiliste teemade või ebamääraste «kristlike väärtustega». Tean omaenese kogemusest, et ka surija voodi veerele kutsutud vaimulik satub kimbatusse, kui lähedased näomoonutustega märku annavad, et tõe rääkimisest tuleks hoiduda. Kui surma ei võeta tõsiselt, ei ole ka ülestõusmisusul kandepinda. Ja vastupidi.
Teine võimalus surma tasalülitamiseks on selle käsitlemine puhtalt bioloogilise või kliinilise protsessina. Viivi Luige sõnadega: «Inimesele, kes on harjunud suhtlema arvutiga, on täiesti enesestmõistetav, et ta võib partneri välja lülitada. Suhtlemine väljalülitatava partneriga tekitab aga ühe täiesti iselaadse, uutmoodi suhte surmaga. Surm on muutunud tehniliseks protseduuriks, just nimelt väljalülitamiseks, vahejuhtumiks, millel ei ole sügavamat tähendust. Selle tõttu on ka tapmisel hoopis teine tähendus. Elatakse peaaegu nagu paradiisis. Või peaaegu nagu põrgus. Kuidas soovite.» (Looming, 7/2015)
Surm kui väljalülitamine – kas kirjanduslik iroonia? Ei, vaid kaine kirjeldus surmast, millest on eemaldatud igasugune metafüüsiline tähendus. Ravitseja ja teadmamees Vigala Sass kinnitas veel paar päeva enne surma Õhtulehele antud intervjuus, et tema hauatagusesse ellu ei usu: «See on kõik jama, mida räägitakse – surm on surm. [---] Äraminekul ei ole vaja hirmu tunda, saad ju ise tellida, kuidas see asi on. Kas kõik on suutelised, see on ise asi. Aetakse mingit sogajuttu jumalast ja teistest eludest.» (Õhtuleht, 17.08.2015)
Samale tulemusele on jõudnud pikka aega neuroteadustega tegelnud filosoofiaprofessor Patricia S. Churchland: «Paljud soovivad mõelda, et neil on hing, mis elab üle nende keha surma, hing, millel on nende mälestused, iseloomujooned ja nõnda edasi. [---] Alustuseks tuleks mõelda sellele, mis on mälestused. Me teame, et need on struktuurimuutused ajus. See, mida sa mäletad, on kehastunud aju enda tegelikus ülesehituses. Kui ma suren ning need närvirakud ei saa hapnikku, siis nad lagunevad ning kõdunevad. Mälu ei jää alles.» (Sirp, 14.08.2015)
Just siit, mitte poliitilistest mahhinatsioonidest või meedia loodud simulaakrumitest tuleb otsida vale võidukäigu lähtepunkti. Paulusel on õigus: «Kui me loodame Kristuse peale üksnes selles elus, siis me oleme kõigist inimestest armetumad» (1Kr 15:19). Mulle tundub, et just siin jookseb «kultuurisõja» rindejoon – mis puudutab surma kohta ja surma palge ees valetamist.
Selles sõjas ei ole võitjaid inimlikes kategooriates, sest usk ülestõusmisse ei ole kirjeldatav konservatiivsuse-liberaal­suse skaalal: «Aga tänu olgu Jumalale, kes meile võidu annab meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi!» (1Kr 15:57)
Tiitus,Marko_2014

 

 

 

 
Marko Tiitus,
Eesti Kiriku kolumnist

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)