Esileht » Arvamused » Arvamus »

Surm, usk ja kord

26.11.2010 | | Rubriik: Arvamus

Teadmatus sellest, kas surmaga kõik lõpeb või kuidas lõpeb, võib olla ebakindlust tekitav. Surmast ei ole seetõttu kombeks rääkida. Või kui räägitakse, siis ei tehta nalja. Elavatest räägitakse nii halba kui head. Äsja surnutest halba ei räägita.
Matustel meenutatakse lahkunu elukäiku. Surnu seda ei kuule. Elavad aga vajavad positiivset lugu, sisulist mõtet elule, mis lõppes ja mis kord lõpeb ka neil. Ja ka veendumuslikku teadmist, et mis saab pärast surma.
Usunditel on olnud erinevaid riitusi ja vastuseid surmale, surnu kohtlemisele ja surmajärgsele seisundile. Küsimus ise on aga igal ajal olnud üks. Bronislaw Malinowski on lisaks täheldanud, et usulised riitused mitte ainult ei mõtesta elu ja elu lõppu, vaid matusetalitus ka liidab ja ühendab elavate kogukonda.
Riitustel antav vastus pole individuaalne, vaid kogukondlik. Riitustel jagatakse tunnet, kogetakse koos seistes, lauldes, vaikides, süües, meenutades.
Surmahirm võib inimestes tekkida mitte üksnes inimelu lõplikkuse tõttu, vaid ka selle pärast, kuidas ja kui palju inimestevahelisi suhteid on korraldatud.
Kolm ja pool sajandit tagasi kirjeldas Thomas Hobbes oma raamatus «Leviathan» mõttelist olukorda, milles inimesed on jäetud täiesti omapead.Nende üle ei ole ei riiki, politseid, armeed, seadusi, eeskirju ega kohtumõistjat.
On kui vaba ja reguleerimata turg, ainult et see turg ei koosne mitte tootjatest ja tarbijatest, vaid inimestest endist. Iga inimene võib tahta, öelda, teha ja võtta, mida tahab.
Mitte et inimene peaks olema loomult kuri või et mõned inimesed on kurjad inimesed, vaid et olukorras, kus ei ole enam kedagi, kes takistaks inimesel võtta seda, mis on tema võimuses võtta, hakkab iga inimene ellujäämisinstinktist kaitsma end teiste eest.
Sellises olukorras ei aita ka tugevama tugevus, sest mitme nõrgema koalitsioon saab jagu ka temast. Nii ei ole kellelgi kindlustunnet, millega nautida omandit, teostada ennast või elada turvalist elu. Lõppeks jääb alles vaid «kõikide sõjast kõigi vastu» tulenev «vägivaldse surma hirm».
Täna vaevalt et inimesed sellisel moel surmahirmu tunneks, mõned kasvavat ebakindlust aga küll. Mida vähem on riiki, mida vähem kehtivad inimeste vahel ühised reeglid, mida vähem reeglid kehtivad kõigile ühtmoodi, mida vähem on kohtumõistjal jõudu reegleid eiravaid karistada ja reegleid kehtestada (ehk mida vähem reeglid kehtivad), seda rohkem sarnanebki olukord Hobbesi raamatus kirjeldatuga.
Ja nii kasvab meil aeglaselt, aga järjepidevalt nende hulk, kes tunnevad end ebakindlalt. Mõned tahaksid rohkemat korda koolivägivalla pärast, teised selgemaid norme seksuaalmoraalis, kolmandad tugevamat rahvusriiki.
Enamikul on tunded veel segased – usk enda valikuvabaduse ülimuslikkusse on endiselt ülim, kuid sallivus ja multikultuursus ei tundu enam niivõrd enesestmõistetavad kui varem.
Kui hirme ja ebakindlust ei vaigista meie ühiskonnas usk, peaks seda tegema riik. Minimaalse riigi aeg pole möödas, sest end ebakindlalt tundvate inimeste hulk pole selleks veel piisav.
Aga me liigume selles suunas…

Alar Kilp
,
Eesti Kiriku kolumnist

Kiidetud olgu Jumal, meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes oma suurest halastusest on meid uuesti sünnitanud elavaks lootuseks Jeesuse Kristuse ülestõusmise läbi surnuist. (1Pt 1:3)