Surm on surnud, Jeesus elab

Luuka 24:1–12
Naised tulid hauale esimesel võimalusel. Varahommiku hämaruses oli näha, et kivi oli hauakambri eest ära veeretatud. Hauakamber oli tühi. Ei olnud võimalik Jeesuse ihu eest kombe kohaselt hoolt kanda. Seisid nõutuna, lõhnarohud käes. Nad olid pidanud viimastel päevadel palju üle elama. Jeesus vangistati ootamatult aasta suurimal pühal Jeruusalemmas. Sündmused järgnesid üksteisele kohutava kiiruse ja paratamatuse ängistava jõuga. Jeesuse ülekuulamise ajal Suurkohtu poolt võis veel mingi lootus olla, et ta siiski vabastatakse. Aga kui ta viidi galilealaste mässu veriselt maha surunud Pilaatuse ette, siis oli selge, et kaalul on elu või surm.
Süneedrium eesotsas ülempreester Kaifasega nõudis Pilaatuselt Jeesuse hukkamist. Pilaatus langetas surmaotsuse. Otsuse täideviimisega ei viivitatud. Jeesus anti sõdurite kätte. Nad mõnitasid ja peksid süütuna hukka mõistetut, kohtlesid teda kui paadunud mõrtsukat. Jeesus löödi risti ja ta riiete peale mängiti ajaviiteks täringuid. Jeesus suri. Veel enne pimeda saabumist torkasid nad piigi ta külje sisse, et olla kindlad. Ta oli surnud. Need, kes temast hoolisid, võtsid ta ristilt ja panid hauda.
Naised tulid hauale kolmandal päeval pärast Jeesuse surma ja seal oli kaks hirmuäratavat meest erevalgeis rõivais. Pühakirjas on ka teisi tekste, mis kirjeldavad kohtumisi Jumala sõnumitoojatega. Mõnigi neist on olnud inimlastele hirmutav. Luuka evangeeliumi lugedes võib aimata, et naised on kartmisest väsinud. Nad ei põgene, vaid lihtsalt langetavad pea. Teavad, et kohtuvad oma saatusega. Nende õlule aga ei panda uut ja veel raskemat koormat, vaid võetakse leinavalu ja lootusetus. «Mis te otsite elavat surnute juurest?»
Küllap nad pidid tühja haua juures endale tunnistama, et ei tundnud Jeesust tõeliselt. Nad järgnesid talle ja olid ta jüngrid. Aga see, mis ta oli neile kõnelnud oma surma ja ülestõusmise kohta, oli läinud meelest. Eks soovimatud ja võõrastavad mõtted-tunded tõrjutakse ikka eemale.
Inglid annavad naistele teada: «Teda ei ole siin, ta on üles äratatud. Tuletage meelde, mida ta teile rääkis juba Galileas, öeldes, et Inimese Poeg peab antama patuste inimeste kätte ja risti löödama ja kolmandal päeval üles tõusma.» Paistab, et need sõnad kallavad valgust naiste senistele mõtetele ja tunnetele, kogu endisele elule. Nende ees avaneb teine reaalsus. Tühi haud vapustas, ent saadud sõnum oli see, mis lükkas otsekui suure kivi naiste senistelt arusaamadelt. Evangelist kirjutab: «Ja naistele tulid meelde Jeesuse sõnad.»
Kas nad taipavad oma varasemat pimedust? Kas aimavad selle suurust ja võimu? Nad näevad oma senise mõistmatuse suurust rõõmusõnumit teistele kuulutades. Nad kõnelevad Jeesuse ülestõusmisest apostlitele, «… ent need sõnad paistsid nende silmis otsekui tühi jutt ja nad ei uskunud naisi». Apostel Paulus tundis sellist mõistmatust: «Jah, sõna ristist on narrus neile, kes hukkuvad, aga meile, kes päästetakse, on see Jumala vägi … Kuna maailm Jumala tarkuses ei tundnud Jumalat ära tarkuse abil, siis oli Jumalale meelepärane päästa selle narri kuulutuse kaudu need, kes usuvad. Sest juudid nõuavad tunnustähti ja kreeklased otsivad tarkust, meie aga kuulutame ristilöödud Kristust, kes on juutidele ärrituseks ja paganaile narruseks, ent neile, kes on kutsutud, olgu juutidele või kreeklastele, on ta Kristus, Jumala vägi ja Jumala tarkus. Sest Jumala narrus on inimestest targem ja Jumala nõtrus inimestest tugevam.» (1Kr 1:18, 21–25)
Tollased skeptikud nõutasid Jeesuselt üha tunnustähte kinnituseks, et tema on tõotatud Messias, kes pidi maailma tulema ja oma rahva lunastama. Ei ole vahet, kas nad tegid seda kiusuks või uudishimust. Nad nägid teda tervendamas haigeid. Nad teadsid, et ta õpetab ja kuulutab Jumala riiki. Sellest ei olnud neile küllalt. Ilmselt ei piisa paljudele ka sellest, et Jeesus on surnuist üles tõusnud.
Selsamal päeval kohtusid kaks jüngrit Emmause teel Jeesusega ega tundnud teda ära. Jeesus küsis, mis jutud need on, mis nad teed käies veeretavad. Kleopas vastas talle üsna viisakusetult: «Sina vist üksi oled selline võõras Jeruusalemmas, kes veel ei tea, mis neil päevil seal on sündinud?» (Lk 24:18). Need mehed uskusid Jeesusesse, kuid nemadki ei teadnud, mida juhtunust arvata. Alles pärast seda, kui nad on Jeesuse leivamurdmisest ära tundnud, meenub neile, kuidas südamed neis põlesid, kui ta neile pühadest kirjadest seletas, mis neis oli ette kuulutatud Kristusest. Apostel Paulus kinnitab: «Usk tuleb kuulutusest, kuulutus aga Kristuse sõna kaudu» (Rm 10:17). Nad pöördusid tagasi Jeruusalemma, kõnelesid juhtunust apostlitele ja said teada, et Issand oli end ilmutanud Peetrusele. Ja nad alles rääkisid sellest kõigest, kui Jeesus ise seisis nende seas ja ütles: «Rahu olgu teile.»
Apostel Paulus küsis Korintose kristlastelt: «Kas te peate kinni sõnadest, millega ma teile evangeeliumi kuulutasin? Muidu olete küll ilmaaegu saanud usklikuks.» (1Kr 15:2)
Jeesus pidi surema, et meie elaksime. Surm on surnud, Jeesus elab. Kristus on üles tõusnud, ta on tõesti üles tõusnud. Aamen.

 

 

 

 

Allan Praats,
Viljandi Pauluse koguduse õpetaja