Esileht » Arvamused » Arvamus »

Surm aitab hinnata elu

30.07.2003 | | Rubriik: Arvamus, Kolumn

Kui ma veel nõukogude ajal käisin kolmandas klassis, sõitsid ühel lumisel veebruarikuu õhtul Vanemuise kontserdisaalis toimunud kooli kontserdilt minu klassikaaslased kodu poole ning ühel Ikarus-tüüpi liinibussil ei sulgunud uks. Mu klassiõde kukkus uksest välja, veeres lumevallilt bussi ratta alla ja suri kohapeal.
Kuus-seitse aastat hiljem kõndisid kolm meie kooli tüdrukut kooli poole mööda tänavat, kust läks minugi koolitee, ainult et nemad sattusid minema sel ajal, mil ühe maja katuse küljest kukkus suur jääpurikas. Neist kolmest keskmine hukkus saadud löögi tagajärjel.
Need ei olnud ainsad korrad minu koolipõlves, mil meie koolimaja esimesel korrusel oli stendil musta lindiga foto ja selle ees põles küünal. Juhtumiga, kus inimene on ebaõiglaselt hukkunud, on vähem või rohkem meist kõik kokku puutunud. Surm kui selline aga peaks olema elu loomulik osa.
Ja nii see enam-vähem oligi n-ö vanal ajal, mil talus elas koos kolm-neli põlvkonda ning inimesi ikka sündis ja suri ning nii mõnigi suri juba nooreohtu eas. Pealegi, ega vist saagi öelda, et see, kes elab aastatelt vähem, oleks elanud ilmtingimata vähem õnnelikku elu… Surmast halvem olevat see, mis sureb meis veel siis, kui elame, olen kellegi targa mehe mõtet lugenud.
Kümmekond päeva tagasi šokeeris paljusid eestlasi jalgrattur Lauri Ausi ootamatu, ebaõiglane ja traagiline hukkumine. Kui keegi lähedane või tuttav hukkub traagiliselt, on juhtunu muutunud isiklikuks ja tekitab paratamatult küsimusi.
Inimesed küsisid ka Jeesuselt, miks Pilaatus laskis voolata galilealaste verel ja Siiloa torn langes peale kaheksateistkümnele inimesele. Jeesus vastas vaid küsimustega: «Kas galilealased olid suuremad patused kui kõik muu Galilea rahvas? Või need, kelle peale langes Siiloa torn, olid suuremad süüalused?»
Küsimust, miks sünnib maailmas kurja, kui Jumal on hea, tuntakse filosoofias kui teodiike probleemi, millele võib vastata George Orwelli kombel, kes teoses «1984» seadis utoopilis-totalitaarse ühiskonna lipukirjaks: «Vabadus on orjus, sõda on rahu ning teadmatus on jõud», et kurjus aitab hinnata headust, vihkamine armastust, pimedus valgust ja surm elu ning selliselt on vastandid üksteisest sõltuvuses ja üksteise olemasoluks möödapääsmatud.
Alar Kilp

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)