Esileht » Online » Online artiklid »

Sünnipäevalaps Toomas Paul: „Iga kord, kui seda meloodiat kuulen, pigistab kurku.“

29.10.2017 | | Rubriik: Online artiklid

See Toomas Pauli liigutav kiri emale ilmus 2012. aasta maikuu Eesti Naises.

Kui vaatan tagasi päris algusesse, tulevad silme ette vaid üksikpildid. Tartu kodust, sellest, mis maha põles, ei mäleta enam midagi. Üks esimesi on ajast sõjapõgenikena Pärnus. Isa oli mobiliseeritud. Olin nelja-aastane, kui Sa jäid raskelt tüüfusesse. Rääkisid, et me õe Maarjaga ratsutasime Su kõhul. Sa ei raatsinud meid keelata. Ja laps ei mõtle. Pigem klammerdub otse füüsiliselt, kui tajub, et võib emast ilma jääda. Kuid laul, mille Sa jumalagajätuks meile õpetasid, “Siin, kus Põhjatäht me kohal, / kodumaa meil kallis, / aga sealpool tähistaevast / teine kodu valmis”, laul, mille algussõnad (Täällä Pohjantähden alla) pani Väinö Linna 15 aastat hiljem oma romaanitriloogia pealkirjaks, selle viis ja sõnad on alles. Iga kord, kui seda meloodiat kuulen, pigistab kurku.

Meie haigeks ei jäänud ja Sina paranesid tol korral, ime küll, ja võisid veel palju asju õpetada. Ja üle kõige – juhatada meid Jumalat armastama ja usaldama. Mitte sõnades, vaid tegelikult. Kui isa pärast vangilaagrit ja mõnda tööaastat oli teist korda Siberisse saadetud, pidid Sa juhutööga – rahvavaenlase naist ei tohtinud halastajaõena tööle võtta – oma nelja alaealist last hinges hoidma. Ega ma saanudki aru, kuidas Sa sellega korda said. Ja kui jäid leseks – just päev enne oma viiekümnendat sünnipäeva –, siis olin vaid mina lastest kodunt läinud. Kuidas Sa suutsid?

Suurt kirjakirjutajat minust pole olnud. Kuigi tean, et Sa kirju ootasid. Kui Su lapselaps Helle trükitähed selgeks sai, hakkas tema Sulle üksikasjalikke aruandeid saatma. Ühelauselisi, ilma kirjavahemärkideta pikki lehekülgi. Tema lõbusad lood, mida Sa hoolega alles hoidsid, aitasid Sul Valgas meie pere elust Valjalas osa saada.

Aga kui me vahel harva kokku saime, siis oli see, millest Sa rääkida tahtsid, kõige olulisem elus. Kõrge eani oli Su pea selge, kuulasid Soome raadiost hommikupalveid, lugesid palju ja mõlgutasid mõtteid. Ning ootasid, et kui tulen, saame neid arutada. Tundsin ennast nagu Augustinus oma ema Monica kõrval. Pilk pööratud samasse suunda. Kaugusesse. Lõpmatusse.

Nüüd on nendest tundidest vaid mälestus. Kõik saab ükskord otsa. Aga – jäljed jäävad.

Jah, jäljed. Mida pärivad lapsed oma vanematelt ja vanavanematelt? Kahtlemata oma geenid. Aga seda, mida kasvatuse ja õpetamisega edasi anda õnnestub, ei tea ette keegi. Kummaline on vaadata, kuidas mõned põhimõtted ja hoiakud hakkavad kodunt külge, ja teised, mida isa-ema väga tahaksid, ei hakka, mitte kuidagi. Ei tea, millest see on nii, aga on.

Edasi loe Õhtulehest.

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)