Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Sulev Uus: kirikuleht ei ole käsu- ega kasuajakirjandus

05.01.2011 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Sulev Uus  on Eesti Kiriku kolleegiumi liige aastast 1993. Liina Raudvassar
Ligi pool sajandit tulevasi ajakirjanikke koolitanud ja üle mitmekümne aasta ise tegevajakirjanik olnud Eesti Kiriku kolleegiumi liige Sulev Uus (75) leiab, et usulise ajakirjanduse osaks on pühenduda sisule ja kirikuelus olulistele väärtustele.

Palun kommenteerige eesti ajakirjanduse korüfeena, mis on meie kirjutavas meedias muutunud perioodil, mil olete ise selles tegev olnud.
Mingiks ajakirjanduskorüfeeks ma ennast küll ei pea, olen kogenud ajakirjanik ja ajakirjanduse tarbija. Lehemehena töötasin 22 aastat. Palju on muutunud, elame ju hoopis teises ühiskonnas, teistes tingimustes. Käsuajakirjandusest on saanud kasuajakirjandus, mis suuresti muudab ajakirjanduse olemust ja võimalusi, samuti ajakirjanike tööd. Samas, ajakirjanduse põhiolemus on jäänud endiseks alates informeerimisest ja lõpetades meelelahutusega. 
Nõukogude ajal olid asjad pea peal: ajakirjanduse olulisem funktsioon – informeerimine – oli taandatud suunamise järele. Propaganda ja võimu teenimine oli tähtsam inimeste informeerimisest. Vanem põlvkond mäletab, kui kitsastesse raamidesse oli surutud elu. Ajakirjanduse mängumaa oli võrreldes praegusega väga ahtake.
Nüüd seda surutist pole, räägime õigusega, et ajakirjandus on vaba. Muidugi, kas absoluutset vabadust üldse saab olla? Ilmselt mitte. Alati on mingisugused objektiivsed piirid. Samuti püütakse neid piire subjektiivselt seada. Olulisim, mis vabadust kahandab, on sõltuvus rahast. Kui raha ei ole, pole ka vabadust.
Totalitaarrežiimi aegses ajakirjanduses oli oluline ridade vahele kirjutada ja sealt ka lugeda. Tänapäeval peab jutt olema selge ja üheselt mõistetav.
Oskus kirjutada ridade vahele arenes paratamatult välja nendel ajakirjanikel, kes ei läinud kaasa ametliku propagandaga, kes polnud punased. Otse ei saanud ju paljut öelda, oli teada, et see ei jõuaks lugejateni, hullemal juhul võis autorile endale kurjasti kätte maksta, Stalini ajal kuni Siberini välja. Aga lugeja on tark ja õppis ka ridade vahelt lugema. Mida aeg edasi, seda paremini. Ka nondel aegadel püüdis ajakirjandus rääkida rahvaga olulistest asjadest.
Kui kriitiline meediatarbija Te olete, kuivõrd saab kõnelda nn professionaalsest kretinismist?
Päris tavalugeja ma pole. Ikka märkan nii trüki- kui faktivigu, kipun õigekirjavigu parandama ja kolleegi sassi läinud mõttekäiku siluma, et sisu ja sõnum välja tuleks. Professionaalne kretinism, nagu ütlete.
Kuivõrd Teile jääb silma või on mureks žanrite hägustumine tänapäeva ajakirjanduses?
Žanritega on lugu segane. Võtame näiteks Ameerikast üle võetud olemusloo, mida igaüks mõistab eri moodi. Selliseid, nagu Priit Pullerits õpetas, kirjutavad vähesed. Paigas on uudis, kus hoitakse faktid ja hinnangud lahus. Kui omal ajal võis ka uudisnupus ajakirjanik oma arvamuse välja öelda, siis tänapäeval on see mõeldamatu. Sama kehtib uudislugude puhul, millest on isegi kahju, sest ajakirjaniku isiklik seisukoht annaks loole vürtsi juurde. See väldiks lindil töötamise tunnet, et kaks lugu päevas ja muudkui tooda.
Kiirus, kiirus, kiirus?
Jah ja mõtlemiseks jääb aega vähe. See on aga nüristav ega paku tegijale rõõmu. Suure masinavärgiga ajakirjanduskontsernides räägitakse tõsimeeli tootmisest, kus ajaleht on toode, kaup nagu iga teine. Oleme mõneti ringiga tagasi nõukogude aja põhimõtetes. Kuni 60ndateni valitses Eestis olude sunnil hoiak, et ajakirjaniku töö pole eriline tööliik, mida inimene peab õppima. Kui ajad hakkasid vabamaks minema, hakkasime juurutama põhimõtet, et ajakirjanik on professionaal, kelle valdkonnaks on loominguline töö. Tänapäeval paraku …
Haridus ei ole vältimatuks eelduseks ajakirjanikuametisse jõudmisel?
Kaugeltki mitte. Ilma on teinud lapsajakirjanikud ja ajakirjanikud tänavalt, kellel puudus igasugune professionaalne ettevalmistus või ettekujutus, mis ajakirjandus on. Võimekamad nendest lõid läbi, teised pudenesid ära. Viimane suurem laine oli online-ajakirjanduse tulekuga, kui võeti vastu pea kõik, kes tehnikavärgiga kuidagi hakkama said, muud omadused tähtsad polnud.
Olete aastaid Eesti Kiriku kolleegiumi liige. Mida roll nišiajalehe juures on andnud?
Eesti Kirik on laiale lugejaskonnale, selles mõttes on nišš avar. Kuigi ametliku statistika järgi on lugejaid vaid mõni protsent rahvaarvust, ei väljenda see lugejate tegelikku arvu, mis on kindlasti palju suurem tellijate määrast.
1993. aastal kutsus peatoimetaja Kadri Ugur mind lehe üle arutama ja sealtpeale olengi jäänud seotuks. See on andnud võimaluse sisse vaadata ühe erilaadi ajakirjandusväljaande tegevusse ja luua seejuures uusi tutvusi. Vaevalt ma muidu oleksin saanud tundma õppida kirikujuhte ja mitmeid pastoreid.
Vaadata nende mõttemaailma on olnud väga rikastav. Meeldiv tõdeda, et tänapäeva teoloog ja kirikuõpetaja on enamasti laia silmaringiga ja avatud inimene, kes tunneb huvi kõige vastu ühiskonnas, olemata kitsalt kinni vaid religiooniga seonduvas.
Olete tegelnud süvitsi usulise ajakirjandusega. Milline roll on sellel ühiskonnas, kas või meie Eesti Kiriku näitel?
Väga suur tasakaalustav roll. Usuline ajakirjandus ei ole äri, nagu on muu ajakirjandus, siin on esiplaanil väärtused. Kui tavalises ajakirjanduses domineerib äriline pool, mis kipub ka sisu dikteerima, siis usuline ajakirjandus on sellest vaba, saades keskenduda vaimsetele väärtustele ja kirikuelus tähtsatele põhitõdedele. Siin on moraali ja eetika küsimused tähtsamad kui muus ajakirjanduses. Kirikulehes on inimene väga olulisel kohal, mujal kiputakse teda pahatihti ära unustama.
Mil määral võiks kirikulehe teemadering kattuda muus ajakirjanduses käsitletuga ja kas on olemas mingid ühiskonnas tõstatunud küsimused, mida me peaksime vältima?
See on täiesti selge, et kõik ei pea jõudma kirikuväljaandesse, leht pole kroonika. Küll olen propageerinud mõtet, et avaliku elu vastu võiks üksjagu rohkem huvi tunda. Rohkem ja selgemini välja öelda, kui on mingid olulised päevakajalised probleemid. Kirik võiks oma lehe vahendusel võtta siis sõna, selgelt ja kindlalt välja öelda oma seisukoha. Seda ühiskond ootab ja see tugevdaks ka kiriku positsiooni rahva silmis.
Olen kogenud, et Eesti Kiriku lugejaskond on kihiline, leidub konservatiivsemaid ja liberaal­semaid inimesi ja vahel võib sellest lähtuvalt olla raske sisu planeerida. Usun, et oleks lühinägelik hakata tsenseerima, mis võib jõuda lehte ja mis mitte. Pean väga toimivaks teoloogilise konsultandi tööd, kes hoiab silma peal, et teoloogiliselt oleks materjal korrektne. Sellest piisab, muu peab olema toimetuse voli. Vastasel korral jõuaksime vanadesse aegadesse ja me ei saaks enam kõnelda mõtte- ja sõnavabadusest.
Seega – ei tsensuurile?
Sisemine tsensuur on nagunii olemas. Nii toimetuses kui igas ajakirjanikus on olemas mingid kriteeriumid ja väärtused, mille alusel tööd tehakse. Küsimus on siis pigem selles, kas need väärtused on piisavad ja õiged ning kuidas neist suudetakse kinni pidada. Mitu viimase aja uuringut on kahjuks näidanud, et nooremate ajakirjanike seas on ajakirjanduslike põhiväärtuste hindamine vähenenud.
See võimaldab neid panna tegema asju, mis on kasulikud kellelegi, aga mis ei pruugi olla kõige õigemad. See vähendab ajakirjanduse valvekoera rolli ühiskonnas. Surve ajakirjandusele on ühiskonnas viimasel ajal tugevnenud. Näiteks see kurikuulus allikakaitseseadus, mis hoolimata kõigist ilusatest sõnadest kipub ikkagi ajakirjandust suukorvistama. Küsimus on, kuidas ajakirjanik nüüd oma tööd võtab, kas määratleb end ühiskonna valvekoera rolli või mitte.
Olete öelnud, et ajakirjaniku amet annab selle tegijale kaugelt enam kui töö ja leiva. Mida peate silmas?
Inimese üks omadusi on uudishimu. Ajakirjaniku ametis makstakse selle eest, et saad olla pidevalt uudiste keskel, olla informeeritud sellest, mis toimub ja toimuma saab. Amet viib kokku paljude toredate inimestega. Näed elu laiemalt inimesest, kes töötab kontoris kella kaheksast viieni. Sul on võimalus olulistes-elulistes asjades sõna sekka öelda, püüda elus midagi paremaks muuta. Ohuks on illusiooni tekkimine, et maailm, milles ajakirjanik töötab, on kõige reaalsem. Tegelikult ajakirjanik ikka kajastab maailma, mitte ei loo seda.
Aastapäevad tagasi otsustasite pensioneeruda. Millega täidate oma päevi nüüd?
Endalegi üllatuseks kipub tegevust olema rohkem, kui ajavarud lubavad. Sugugi pole nii, et viska aga jalad seinale! Ajakirjanik ei saa olla passiivne, ta peab tegutsema. See harjumus ei kao. Kuigi otsest kohustust ei ole, kipun ikka ülesandeid võtma, raske on ära öelda.
Vana töökohaga seob mind näiteks Eesti Akadeemiline Ajakirjanduse Selts, mille taasloomine ning käivitamine jäi möödunud aastasse.  Peatselt ilmub seltsi esimene aastaraamat. Nõukogude ajal sõdisime Edasis vene keele ja kantseliidi pealetungi vastu. Tänapäeval ähvardavad eesti keelt teised ohud, mille ees silmi kinni panna poleks tark tegu. Osalen Eesti Keele Kaitse Ühingus, kuuludes selle juhatusse. Eesti Kiriku kolleegiumi liikmeks olemine võtab samuti natuke aega.
Muutuseks on, et rohkem jääb aega, teinekord mitu kuud jutti, viibida oma maakodus Põlvamaal. Selles mõttes on tõesti minu jaoks alanud hea aeg.
Liina Raudvassar

Sulev Uus
Sündinud 1935. aastal
1959–1982 – ajakirjanikuna ajalehes Edasi
1963–2009 – õppejõuna Tartu ülikoolis
1993. a alates Eesti Kiriku kolleegiumi liige

5. jaanuar
190 aastat tagasi, 1821. aastal, ilmus Otto Wilhelm Masingu Marahwa Näddala-Lehe esimene number. Seda peetakse eesti ajakirjanduse sünnipäevaks, sest tegemist oli perioodi kõige sisukama väljaandega, mille traditsiooneloovat mõju on kõrgelt hinnatud.

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)