Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Sulased, lapsed, kaasloojad…

01.02.2012 | | Rubriik: Jutlus

Issand ütles: «Aga kes teie seast, kellel on sulane kündmas või karja hoidmas, ütleks temale, kui ta väljalt tuleb: «Tule kohe siia ja istu lauda!»? Eks ta pigem ütle talle: «Valmista mulle õhtusöök ning pane vöö vööle ja teeni mind, kuni ma saan söönud ja joonud, ning pärast söö ja joo sina!» Kas ta seda sulast tänab, et see tegi, mida tal kästi? Nõnda ka teie: kui te olete teinud kõik, mida teil on kästud, siis öelge: Me oleme tühised sulased, me oleme ju teinud, mis meie kohus oli teha.»
Lk 17:7–10
Eks me igatse kõik tunnustust mingisugusel kujul või vähemasti seda, et meid püütakse mõista ja vajaduse korral toetada. Eriti siis, kui inimene on andnud endast tavalisest rohkem, tahab ta, et seda pisutki tähele pannakse. Küllap on meil Jumalaga samamoodi. Vaimulik, kes hoolsalt jumalateenistusi peab, remonte korraldab, haigeid vaatama tõttab, loodab kas või hetkekski, et Jumala silmad vaatavad teda heatahtlikul pilgul. Ta võiks ju ometi praegu sealt ülevalt sõbralikult noogutada ja öelda: «Tubli oled, näen küll, lase samas vaimus edasi…» Ustav kirikuline, kes pea igal pühapäeval jumalakotta jõuab, mõtleb nii mõnigi kord endamisi: «Suurt ma muidugi teha ei suuda, aga küllap Jumal ikka märkab minu usinust ja igatsust sõna ja sakramendi järele. Ta ju ikka märkab…»
On aga hetki, kus me tundume endale täiesti tühjad. Nii tühjad ja väsinud, et me ei usu, et Jumalgi siin midagi suudab. Oleme norus ja pinges. Tahaks käega lüüa või sülitada sellesama süljega, mis meie suus oli juba ajaloolise materialismi perioodil (kui parafraseerida Ostap Benderit Ilfi ja Petrovi romaanist). Näeme enda ees ainult tüütult pikka ja porist teed. Teed, mille eesmärk näib olevat meid üksnes vaevata ja alandada. Teed, milles pole ei elu ega vaimustavat sõnumit.
Ristitavale küünalt ulatades ütleb õpetaja Jeesuse sõnad: «Mina olen maailma valgus. Kes järgneb mulle, ei käi pimeduses.» Aga kui inimese silm ei näe seda valgust? Kui pimedus on võtnud maad vaimulikus mõttes, siis ei lohuta teda ka need sõnad. Laps on jälle pärisorjaks tagasi langenud. Mõisa köis, las lohiseb… Kiregu kuked meie kirikute tornides kas või kolm päeva järjest. Mina ei suuda. Mina olen väsinud. Lihtsalt üks äraaetud hobune…
Kummaline on see, et taoline hetk kätkeb endas uuenemise ja avardumise võimalikkust. Kriis tõotab ju alati midagi uut. Valu sunnib võitlema ja küsima. Henri Nouwen ütleb: «Jah, sa pead liitma oma valu oma minakeskmesse ning laskma sel kanda vilja oma südames ja teiste südametes. Oma risti võtmine tähendab eelkõige, et sa saad sõbraks oma haavadega ning lased neil avaldada sulle sinu enda tõde.»
Kristuse sulane olla ei tähenda kuuletumist mõisahärrale. Kristuse sulane on ka laps, samuti pärija. Sulasel on instrumendid, millega teenida, vägi, mis on peidetud selle maailma tarkade ja vägevate eest. «Tühine» ja «kõlbmatu» sulane on võimeline tegema imelisi ja hämmastavaid asju, kui ta ainult usub ja julgeb iga hetke vastu võtta nagu kingitust. Iga hetk on ju täiesti uus võimalus. Mingis mõttes uue maailma kuulutus ja teoks saamine. See, kes «künnab» ja «karja hoiab», on osaline protsessis. Tema ise ei ole loonud ei maad enda taldade all, lindu puul ega looma väljal. Ometi võib ta kõiki neid kasutada teistsuguse maailma loomiseks. Kirikukeeles me nimetame seda jumalariigiks. Selle riigi ülesehitamine saab alguse sinu südamest, kus Jumal sellest riigist sinuga räägib ja sulle su töö jaoks vajalikku nõu, energiat ja materjale jagab. Meid kõiki saab Jumal kasutada, ja mitte ainult ontlikuma eluviisi kuulutajatena siin patuses maailmas, vaid nende tegude tegijana, mida Jeesuski tegi. Viimane on aga öelnud, et me võime veel suuremaidki tegusid teha, kui me ainult usume.
Selle asemel et pidada maha järjekordne sõnade pingpong, võib ju proovida teisi jumalikke mänge, mis peale kõige muu veel teenivad kaaslasigi meie kõrval. Paul Éluardil on luuletus, mille pealkiri kõlab eesti mehe Ilmar Laabani tõlkes «Mida töömees ütleb, on alati sobimatu». Ma ei tea, miks, aga just selle luuletuse pealkiri tuleb mulle vahel meelde, kui pean mingil koosolekul viibides kuulama sõnavõtte teemal «Mis tehtud? Mis teoksil?».
Suurema osa ajast kulutavad nn usklikud enese ja teiste veenmisele. Usk ja veenmine on aga kaks ise asja. Oma tõeliselt olemuselt on usk sügav arusaam tõelusest. Kui sa tead, mis on tõeline, siis mõistad midagi olulist ka iseenda kohta. Taipad, kes sa oled ja millised on su võimed. Alles siis suudad olla Jumala kaastööline, kaaslooja. Üks soome kirjamees on kirjutanud: «Mõni võib oma identiteeti tunnetada nii tugevasti, et suudab surnudki üles äratada. See ei ole mitte imetegu, vaid loomulik tagajärg sellele, et teatakse, kes ollakse. Kui Kristus Laatsaruse ellu äratas, tänas ta juba ette selle eest, mis juhtuma hakkas. Ta ei kahelnud, ta ei püüdnud kedagi veenda, vaid teadis. Meiegi võime teada.»

Urmas Nagel
,
Räpina koguduse õpetaja

Kiida, mu hing, Issandat, ja ära unusta ainsatki tema heategu. (Ps 103:2)