Esileht » Pühapäevaks » Mõte pühapäevaks »

Sügisemõtted

08.10.2008 | | Rubriik: Mõte pühapäevaks

Päikesekirgas tervitus sügislehises vahtrapuus
räägib mul mööduvast suvest ja saabuvast sügisekuust,
mis nagu minusse kiirgab, see eretav värvidemäng.
Tunnetan sügist ma endas, kuid seal on vaid hallus ja äng,
tahaksin olla ma praegu vahtrapuu kiretav võra,
vast siis ehk suudaksin paelu mööduja pilgugi ära.

Ma hüüaksin: «Seisata viivuks, sa vaata ja mõtiskle,
kes teinud on selle ime!» – eks Loojast see kõnele.
Oli kevad ja lillede võlu, meeli ülendas lindude laul,
suvesoojusest valmisid viljad ja kaetud sai toidulaud.

Kes määranud aegade kulgu ja juhtinud lindude teed,
kes öelnud, et päikene olgu valgust andmas ja soendamas maad.
Seesama ka meidki on loonud, andnud tarkuse meeltesse,
eluseadused Piiblisse pannud – Jehoova, Jumal on see.
Seepärast sa uuri Piiblit ja endale selgeks sa tee,
sealt südamerahu võib leida ja jäädava elutee.

Ilma Heinsar

2 Kommentaari artiklile “Sügisemõtted”

  1. Heiti Talvik ütleb:

    Oli sügis,
    auras udurähma,
    tulin kõrtsist
    pää täis õllelähma
    pargis tummalt
    seisid puud.
    olid kõledad
    kui roiskund luud.

    Lehte liuglevat
    ma nägin uttu,
    mutta kontsaga
    ma lõin ta ruttu,
    mutta kontsaga
    ja nutsin siis,
    nutsin,
    kuni politsei mu viis.

  2. Preester Amalie ütleb:

    Loomulikult on märtrisurma surnud Talviku luule tõeline luule, Eesti Kiriku oma aga küll mitte.

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)