Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Sügavas surmavarju orus

/ Autor: / Rubriik: Uudised / Number:  /

Karja kiriku altarikrutsifiks. Veiko Vihuri

Sel kevadel tulevad pühad teisiti. Suurel ehk vaiksel nädalal on paljudes maailma maades pühakojad avalikkusele suletud. Kui teenistused toimuvadki, siis suletud uste taga.

Inimsilmale nähtamatu viirus on halvanud kogu tavapärase elu. Paljudes peredes on lein, veel rohkemates aga vaadatakse tulevikku ebakindluse ja koguni hirmuga.

Kristlaste südames on neil päevil küsimus: kuidas pühitseda suurt neljapäeva, suurt reedet ja ülestõusmispühi, kui ei pääse kirikusse? Kas see pole allaandmine? Kas me pole kirikuid sulgedes pööranud Issandale selga, lasknud endalt võtta kõige olulisema – Jumala sõna ja sakramendi? Ja ometi tuleb ka kristlastel alluda ajutistele piirangutele.

Või tuleks selles olukorras näha kiriku kõrbesse saatmist (vrd Ilm 12:14), kus õpime elama üksnes Jumala armust? Et kirik mõistaks, mis on tema tõeline aare – mitte inimeste tunnustus ja positsioon ühiskonnas, vaid Jumala sõna ja armulaud.

Vaikne nädal on seekord sõna otseses mõttes vaikne. Teisalt on meil sellele vaatamata võimalus käia neil päevil koos Jeesusega, elada vaimus läbi kõik need sündmused, millest Issandal tuli läbi minna. Seda ei saa meilt miski ära võtta.

Käige, kuni teil valgus on, et teid ei tabaks pimedus. Tuleb öö, mil ükski ei saa midagi teha. (Jh 12:35; 9:4)

Välised olukorrad võivad kiiresti muutuda. Pühadele eelneva nädala algul tervitavad paljud Jeesust kui Messiat. Kuid Jeesus teab, et Teda ei oota ees väline triumf, vaid täielik üksi jäämine, inimlikus mõttes läbikukkumine.

Pärast viimast õhtusöömaaega, kui nad jõuavad Ketsemani aeda, muutub Jeesus kurvaks ja tunneb ahastust (Mt 26:37). Ta läheb eemale ja palvetab, et see karikas võiks Temast mööda minna. Väsinud jüngrid uinuvad. Kuid juba vilguvad õhtupimeduses puude vahel tuled – ennäe, äraandja on lähedal! Teda tullakse otsekui kardetud teeröövlit mõõkade ja nuiadega kinni võtma. See on pimeduse meelevald.

Siis põgenesid kõik jüngrid ja jätsid Ta maha. (Mt 26:56)*

Jeesuse lähimad kaaslased ütlevad Temast lahti. Sõbrad poevad peitu. Kus on nüüd kõik need, kes alles mõne päeva eest hõikasid Talle: „Hoosanna, Taaveti Poeg! Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel!“? 

Ta on üksi, kui sõdurid ja templisulased Teda minema viivad. Ta on üksi usuliidrite ees, kes on juba ette langetanud surmaotsuse. Ta on üksi, kui Pontius Pilatus Talle ütleb: „Ibis in crucem!“ – „Sa lähed ristile!“

Sügavas surmavarju oruski kõnnin ma, kartmata kurja, sest Sina oled mu kõrval. (Ps 23:4)

Kuid on hetki, mil tundub, et Jumal on varjanud oma näo. Jeesus ripub ristil kahe kurjategija vahel, haavadest kiirgab valu kogu kehasse, rinnus matab. 

Ümberringi on parastav ja pilkav rahvahulk. Vahi templilammutajat! Tohoh, kas ta kutsub Eelijat appi? Teisi aitas, aga iseennast ei suuda päästa! Astu risti pealt maha, kui sa oled Jumala poeg!

Mu Jumal, mu Jumal, miks oled Sa mu maha jätnud? (Mt 27:46, Ps 22:2)

Jeesus palvetab viimase jõuga. Tõelise inimesena vajub ta nüüd sellesse kohutavasse kuristikku, mis lahutab inimkonda Jumalast. Karistus on Tema peal ja elujõud lahkub Temast. Taevas tõmbub pilve ja pimedus haarab linna. 

Tema surnukeha võetakse ristilt maha ja maetakse kiirustades ühte lähedal olevasse kaljuhauda. Kui loojub päike ja maale laskub hingamispäeva rahu, on kõik möödas.

Ei ma sure – jään elama jutustama Issanda tegusid! Issand karistas küll rängasti, ent ei jätnud mind surma kätte. (Ps 118:17)

Kui Naatsaretlase lugu lõpeks siinkohal, ei oleks meil põhjust seda meenutada. Kuid me teame, et Jeesus elab ning jüngrite meeleheide ja lein muutuvad rõõmuks. See rõõm kannab jätkuvalt Issanda kogudust.

Kivist, mille ehitajad ära põlgasid, on saanud nurgakivi. (Ps 118:22)

Siiski, kuni elame selles maailmas, on meid ümbritsev reaalsus endine. Haigused, kannatused, patt ja surm ei ole kuhugi kadunud. Valu ja üksindus on paljude osa. Meist igaühe tee viib ükskord alla pimedasse orgu.

Meie trööst on selles, et me ei lähe vastu kannatusele ja surmale üksi, vaid koos Jee­susega. Ta kõndis seda teed, et me saaksime elada ja käia koos Temaga. Siis, kui meie kohale laskub öö ja me ei suuda enam midagi teha, on Ta meie ainus lootus, valgus ja pääste. Issand, andku Sinu ristisurm meile meie viimsel tunnil väge! Ulata meile oma läbipistetud käsi ja taluta meid surmaorust läbi!

Haljale aasale teeb Ta mu aseme, juhatab allikale, kosutab mind. Ma jään Tema kotta eluajaks, aegade otsani. (Ps 23:2)

Veiko Vihuri,

Karja Katariina koguduse õpetaja

*Psalmide ja Matteuse evangeeliumi tsitaadid on võetud Vello Salo ja Indrek Hirve tõlkest