Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Südametunnistus ja eetikakoodeks

13.03.2013 | | Rubriik: Juhtkiri

1996. aasta kevadel palusin peapiiskop Jaan Kiivitilt audientsi. Vajasin pastoraalset nõu küsimuses, mis mind vaevas. Mäletasin, et 1991. aastal usuteaduse instituudi sisseastumisvestlusel küsis peapiiskop minult, mida arvan vaimulike poliitilisest aktiivsusest. Vastasin tookord, et minu meelest ei sobi vaimuliku amet ja aktiivne poliitika omavahel kokku.
Viis aastat hiljem kutsuti mind kohalike omavalitsuste valimistel kandideerima. Teadsin ju hästi, et taasiseseisvumisaegse Eesti poliitikas oli aktiivselt tegutsemas mitmeid vaimulikke, kuid siiski kõlas rohkelt hääli nii kiriku sees kui ka väljas, et poliitika ei ole vaimulikule sobiv. Poliitikat peeti räpaseks ja kõiki sellega tegelejaid ähvardas samasugune roojasus.
Kuna instituudi sisseastumisvestlusel jäi mul kuulmata peapiiskopi enda seisukoht, otsustasin minna temalt nõu küsima. Kui olin peapiiskop Kiivitile oma küsimuse ja sellega kaasnevad kõhklused esitanud, ootasin konkreetset vastust. Ühtviisi oleks mind rahuldanud sel hetkel nii jah- kui ei-vastus. Jaan Kiivit läitis sigareti, avas kabineti õhutusakna ning ütles siis, mõnus muigekurd suunurgas, et see on minu enda südametunnistuse küsimus. Kui tagasi koju sõitsin, tundus mulle, et käik peapiiskopi juurde oli olnud asjatu.
Mõni aeg hiljem mõistsin, et tänu Jaan Kiiviti tollasele vastusele oskasin edaspidi paremini hinnata, aga ka usaldada südametunnistust kui sisemist hea ja kurja tundmise mõõdupuud, mis oli Jumala antud. Samal ajal kogesin, et kõik südametunnistuse ajel langetatud otsused vajavad pidevalt uuesti hindamist ja pühakirja õpetuse valguses läbikatsumist. Nii võib juhtuda, et varasem otsus vajab muutmist või varem valitud suund korrigeerimist, sest süvenemine Jumala sõnasse, kiriku õpetusse, samuti targemate inimeste nõuanded kujundavad pidevalt meie usuelu ning sellega peavad kaasnema ka vastavad teod. Selline on ka kiriku õpetus südametunnistusest. Südametunnistuse korduvale uurimisele Jumala ees viitas ka paavst Benedictus XVI, kui teatas oma ametist tagasiastumisest.
Viimastel nädalatel on olnud kõige tulisemaks kirikusiseseks ja kirikut puudutavaks meediateemaks küsimus vaimulike kuulumisest vabamüürlaste hulka. Ma ei oska öelda, mida oleks vastanud peapiiskop Jaan Kiivit, kui keegi oleks läinud tema juurde küsimusega, kas vaimulikule on sobilik või lubatud kuuluda vabamüürlaste ridadesse. Küllap oleks peapiiskop viidanud mõne teise kiriku praktikale või seisukohale, sest meie oma kirikus seesugune regulatsioon puudub.
Arutelu lõpuks oleks ilmselt kerkinud esile taas südametunnistuse teema. Millele muule olekski saanud peapiiskop toetuda, kui puuduvad ametlikud seisukohavõtud ja regulatsioonid? Küsija rahulduks ilmselt ka, kui kirikupea vaimuliku juhina väljendaks kasvõi oma isiklikku seisukohta ja suhtumist – autoriteedi arvamus mõjutaks kindlasti küsija isiklikku otsust.
Praegu ei ole olukord oluliselt erinev. Ka nüüd tuleb kõikidesse kirikuvälistesse organisatsioonidesse kuulumise juures ja muude otseselt kirikuga mitteseotud tegevuste (ka kõrvalametite) puhul, mille kohta puudub kiriku selge keelav või tauniv seisukoht, toetuda südametunnistusele. See on printsiip, millest saab lähtuda seni, kuni tõepoolest ei sõnastata mõnes küsimuses konkreetsemat seisukohta. Kõik ettepanekud ja üleskutsed nende piiride mahamärkimiseks on tervitatavad.
Peapiiskop Andres Põderi eestvõttel on juba aastapäevad tagasi koostatud ja nüüd konsistooriumi ettepanekul piiskopliku nõukogu lauale jõudmas vaimulike eetikakoodeksi eelnõu, mis läheneb vaimuliku isikule eetilis-pastoraalsest aspektist. Vastuvõetava eetikakoodeksiga kujundatakse vaimuliku väärtushinnanguid ja täpsustatakse isikule esitatavaid moraalseid ja kõlbelisi nõudeid. Eelnõu peatükkide nimetused peegeldavad eetikakoodeksi taotlusi: korrektne suhtlemine, kainus ja väärikus, perekond ja seksuaalsus, majanduslik ja avalik elu. Loodetavasti aitab sellise koodeksi vastuvõtmine kaasa õigete otsuste langetamisele küsimustes, kus seni on lähtuda saanud vaid südametunnistusest.

Urmas Viilma

 

 

 

 

Urmas Viilma,
kantsler

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)