Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Südamest südamesse

14.01.2004 | | Rubriik: Kirikuelu

Toomkoguduse pensionäride ühendus koguneb juba kuuendat aastat Tallinna Toomkiriku taga vanas konsistooriumis kõige suuremas toas, mis meie ligi 40liikmelist sõpruskonda iga kuu kolmandal kolmapäeval lahkesti vastu võtab, varju annab, soojendab ja – ime küll! – kohvilauad katab.
17. detsember sai meie jaoks selleks nii oodatud ja nüüd juba unustamatuks jõuluaja õhtupoolikuks, kus peapiiskop emeeritus Kuno Pajula sõnade järgi võisime uuesti vastu võtta lummavalt salapärast jõulumüsteeriumi sõnumit.
Hämaruse ja jaheduse kontrastina avas meile uksed soojaks köetud ahjuga tuba, kenasti ehitud kuusk, rohkesti põlevaid küünlaid ja kaunil jõululaual kõike suupärast. Kes jõuaks meie osavate käte ja heade mõtete-soovide tulemust kirjeldada! Oli soolast, oli magusat, oli puuvilju, oli šokolaadi. Küünlavalguse värelev vastuhelk kuuseehetel, vaikselt kostev ja meie meeleoluga nii harmoneeruv kogunemismuusika, hea kohvilõhn.
Olime elevil ja rahutud, õpetaja Jaak Salumäe meelest tagasi kandunud lapsepõlve aastatesse. «Täna see jälle kui aarde leid…» – meenuvad Marie Underi luuleread. Peame nõustuma poetessiga, kes kirjutas jõulude ootusest. Just seda imelist rõõmuaega – ootuse, lootuse, andmise ja jagamise aega – tahame igal aastal kõigi oma meeltega tunnetada.
Paljudel meie seast on seljataga pikk elutee ja ränkrasked katsumused, aga täna naudime seda harrast hingerahu, mida pakub inimlapsele imelise Jõululapse saabumine. Avagem siis oma südamed ja kiitkem vägevat Loojat nii kalli kingi eest.
Kop-kop! Kes on ukse taga? Jõuluvana! Kuna eelmiste aastate kogemustest olime kindlad, et küllap ka seekord ütleme oma salmid õpetaja Patrik Göranssonile, siis seekord olime suures kimbatuses.
Pensionäride ühenduse hea haldja ja hoidjana toimetav Anne-Mai Salumäe oli meid tõepoolest ette hoiatanud, et täna on jõuluvana ja meie ühiste kohviõhtute juurde kuuluv üllatuskülaline üks ja sama inimene.
Kinkide jagamise ja salmide-laulude kuulamise ärevuses ei jõudnud keegi meist külalise äratundmisele. Kui lõpuks jõuluvana rüü langes, seisis meie ees Tartust tulnud Naatan Haamer, vaimustav teadmiste- ja tundeinimene, võrratu jõuluvana etendaja ja meie etteastete julgustaja, oma veendumuste ja kutsumuse järgija, tõeline hingehoidja. Anne-Mai oli nii kuningliku külalise valikuga teinud meile väärtusliku kingituse!
Kaunid ühislaulud lauldud, süda harras ja soe, peapiiskoplikud õnnistussõnad koduteele kaasa võetud, nõnda läksime laiali, igaüks oma koju, et jõulurahu edasi kuulutada.
Helgi Vilu,
pensionil lastearst Toomkoguduse seenioride ridadest

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda. (1Jh 4:21)