Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Südamerahust algab kõik

27.11.2019 | | Rubriik: Jutlus

Lk 21:25–33(34–36)
Kas olete märganud, milline on meie taevas hommikuti ja õhtuti? Pea igal hommikul ja õhtul saab nautida värvide mänge. Mäletan, et ühel õhtul viisin oma poega lasteaiast koju ja enam-vähem oleksin ümber kukkunud, sest kogu aeg oli vaja taevasse vaadata. Lihtsalt nii võimas oli see vaatepilt.
Loodusvaatlused, looduse tõlgendamine, loodusega koos hingamine peaks ju eestlastele üpris omane olema. On ju see taganud meie ellujäämise ja edenemise, et on osatud määrata, millal tuleb vili maha panna või millal heina teha. Tänasel päeval on nende asjade jaoks olemas telefonis rakendused, mis koguvad suurandmeid veebipilvedest ja analüüsivad neid ning jõuavad seeläbi suurima tõenäosuseni. Nii et tavaliste pilvede vaatlemisest on saanud veebipilvede vaatlus. Andmeid annavad meile mõlemad.
Veebipilve kogutavad suurandmed ehk Big Data on üldse üks väga põnev teema. Alustades sellest, et kuidas need andmed tekivad, kui palju me ise igal päeval oma eluga andmeid toodame ja milliseid andmeid oleme valmis jagama. Uus Euroopa andmekaitseseadus on paljude jaoks omamoodi naljanumber, kuid reaalsuses on sellel väga suur mõju nii üht- kui teistpidi. Püüd ja katse reguleerida andmemaailma, mis oma mahtudelt kasvab iga päevaga hoomamatus suuruses, on üpriski väljakutsuv ülesanne.
Seega võib-olla tuleks hoopis ümber mõtestada lause, et Inimese Poeg tuleb pilve sees väega ja suure hiilgusega. Algselt on seda mõeldud kui suurtes maailma kriisides, kuigi eks me ka neid oleme näinud kuhjaga. Iga kriis tundub kõige suurem just sel hetkel selle sees elavate kohta. Ajalugu kirjutatakse ikka tagantjärele. Aga jah, kuna me elame tänasel päeval juba enam-vähem küborgidena, kui arvestada, et nutitelefon on muutunud meie käepikenduseks ning iga infokild on seeläbi meile tänu Google’ile ja Wikipediale sõna otseses mõttes paari kliki kaugusel, siis kas tõesti on inimeseks olemine muutumas? Nojah, selle kõige eeldus on muidugi laetud aku. Seega võib tõesti olla, et tänase noore, kes seda kirjakohta loeb, esimene assotsiatsioon võibki olla, et Jeesus tuleb võimsa ja vägevana internetipilves.
See kõik aga näitabki meie lugude kontekstuaalsust. Ma olen igal aastal mõtisklenud ikka ja jälle selle küsimuse üle, et teatavasti tuleb Eestis jõululaps „sel talvel külmal aal, kus on näha Isa au“. Vaatasin täna hommikul pilveteenuse abil, mis on Petlemma temperatuur. 12 kraadi ja päike paistis. Kui meil siin kirikus ka päike paistaks, siis oleks üpris samaväärne olemine.
Milline on see Kristus, keda me ootame? Millist Kristust me vajame? Ja kas me ise seda ka teame?
Kujutage hetkeks ette, kui Jeesusel oleks olnud sotsiaalmeedia. Internet on neid nalju muidugi täis, aga siiski. Üheks peamiseks mureks sotsiaalmeedia juures on see, et inimesed jagavad endast vaid kõige ilusamaid hetki, neid, mis teevad meist väljastpoolt paistvana paremad inimesed. Üldjuhul. Mida oleks Jeesus jaganud? Kas Kaana pulma imetegu ja 5000 mehe söötmist. Või külaskäiku Sakkeuse juurde? Või palvet Getsemani aias?
Millist Kristust me vajame? Juudid arvasid 2000 aastat tagasi, et nad vajavad võitlevat Kristust, sellist, kes tuleb ja paneb riigikorra paika. Aga tuli teistsugune. Ja noh, siis oli lihtsam risti lüüa.
Peetri koolis oli üks tund, kus õpetaja palus lastel öelda esimesi sõnu, mis assotsieeruvad sõnaga talv, ning üks laps ütles suvi. On see siis vastand või et need mõlemad on aastaajad. Aga igatahes on seos olemas. Niisamuti on olemas ka seos Kristuse sünni ja tema taastulemise ootusega. Me ootame sama – me ootame Kristust. Aga kas Kristus on samasugune ja kas see ootus iseeneses on samasugune?
Kas meie oodatav Kristus sarnaneb ukrainlaste omaga? Või nendega, kes viimastel nädalatel on Pariisis viibinud? Kas meile võib vahel taas tunduda, et siinse kirjakoha ennustused hakkavadki täituma? Orkaanid, üleujutused, sõjad …
Advendiaeg oma nelja pühapäevaga pakub meile võimalusi näha selle ootamise väga erinevaid tahke. Tänase pühapäeva mõte on, et Lunastus läheneb. Me ei pea tundma hirmu oma Jumala ees.
Viigipuu viljade pungumisest tunneme ära suve lähenemise. Aga viigipuu annab oma vilju üldjuhul igal aastal. Niisamuti on ka nende pidevate raskustega siinses maailmas. Me näeme neid ja võib tekkida suur tahtmine hakata nende alusel otsustama, et lõpuaeg on käes. Kuid ennustamine on alati olnud üpris tänamatu töö, vast on mõistlikum võtta ootaja roll.
Mina ootan Rahu Kristust. Ma ei tea, milline ta on. Aga ma ootan, et ta tooks rahu. Südamerahu. Sest sellest algab kõik. Meie enda sisemisest rahust. Siis võib tulla tormi ja rahet, sadada pussnuge või limonaadi. Kui me ise suudame olla ja jääda rahulikuks, siis ei saa maailm meist võitu. Aga seda rahu ei saa me mitte kuskilt mujalt kui Kristuselt. Ma ootan südamerahu Kristust. Aamen.
Käpp,Triin2016

 

 

 
 

Triin Käpp,
Tartu Ülikooli-Jaani koguduse õpetaja

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)