Südame kutsega misjonär Rael Leedjärv

15.05.2008 | | Rubriik: Määratlemata

11. märtsil naasid Keeniast ajutiselt kodumaale toodud misjonärid Aafrikasse, et poolelijäänut jätkata. Teiste seas eesti päritolu Rael Leedjärv, kes on Soomes tegutseva Rootsi Luterliku Evangeeliumiühenduse (Svenska Lutherska Evangeliföreningen i Finland – SLEF) misjonär.
Ettekujutus on alati natuke idealistlikum kui tegelikkus. Rael teab nüüd, et Aafrika oludes peaaegu midagi ei toimi nii, nagu  on oodatud, ja pidevalt peab olema valmis plaane muutma ning ka n-ö meestetöid tegema. Foto: erakogu
Milline on olukord Keenias praegu?
Möödunud rahutustest väga palju jälgi ei märka, kui ringi sõita. Maanteel on küll siin-seal sulanud augud asfaldis – põlenud jäljed teetõketest. Kuid inimestel on oma lugu jutustada. Neil on suur vajadus oma muret ja läbielamisi meiega jagada. Nii et üks oluline ülesanne praegu ongi lihtsalt olla kuulajaks.
Meie töö on nüüd hoo sisse saanud. Minu kolleegide ülesanded olid tagasi jõudes peamiselt seotud ühe hädaabi projektiga. Abirahast, mis Soomes ja ka Eestis aasta algul koguti, osteti maisiseemet ja kunstväetist, mida mu kolleegid koos piiskopkonna töötegijatega jagasid kõikidesse piiskopkonna kogudustesse töötegijatele ja vaesematele peredele.
Ka meie lehes oli üleskutse Keenia rahutustes kannatanuid rahaliselt aidata. Kuidas meie abi reaalselt kohale jõudis?
Kõik annetused, mis laekuvad Misjonikeskuse kontole Keenia kriisiabiks, kantakse üle SLEFi misjonitöö kontole ning sealt omakorda ELCK (Keenia luteri kiriku) kriisiabi kontole ja peaks sealt tasapisi jõudma abivajajateni toidu, tekkide, telkide jm hädavajaliku näol.
Kuidas saadakse misjonäriks?
Misjonäriks saadakse, kui Jumal annab südamesse kutse sellele tööle ja kui tuleb ka konkreetne kutse misjoniorganisatsioonilt – ehk teisisõnu nii sisemine kui ka konkreetne (väline) kutse on vajalikud.
Minu jaoks oli see sisemine kutsumine ligemale 10 aasta pikkune protsess, enne kui tuli konkreetne kutse SLEFi misjonijuhilt.
Kelleks tahtsite lapsepõlves saada?
Väikese tüdrukuna unistasin moekunstniku karjäärist – üsna teine äärmus misjonitööga võrreldes. Õmblemine kuulub siiamaani mu lemmikhobide hulka.
Millised isiksuseomadused on selleks tööks vajalikud?
Usun, et esmatähtis on Jumala kutse ja Tema annab siis ka tööks vajaliku «varustuse» vaimuandide näol. Loomulikult peab misjonäril olema teatud annus kohanemisvõimet, kannatlikkust, suhtlemisoskust ja praktilist meelt. Kõigist kenadest isiksuseomadustest jääks ikkagi väheks, kui ei suuda Jumalat usaldada. Oluline on eelkõige hoiak Taevaisa suhtes: et olen teadlik oma nõrkusest ja Tema kõikvõimsusest.
Miks just Keenia?
SLEFi puhul oli neli aastat tagasi Keenia küll ainus valik. Et tegu on väikese misjoniorganisatsiooniga, siis on SLEFi misjonitöö üle 40 aasta toimunud üksnes Keenias. Alles nüüd viimastel aastatel on lisandunud koostöös teiste misjoniorganisatsioonidega ka Piibli tõlkimine (tõsi küll, ka see projekt on Keenias) ning kogudusetöö Lähis-Idas.
Milline oli Teie ettekujutus misjonitööst enne, kui ise sellele tööle asusite?
Ettekujutus on alati natuke idealistlikum kui tegelikkus. Oli minulgi alguses ju ettekujutus, et misjonäri töö on hästi vaimulik töö. Sellega, et ma tegelikult tegelen koolitusprojekti juhtimisega – tegelen rahaga ja istun kontoris arvuti taga –, harjumine/leppimine võttis natuke aega.
Kui palju tuli alguses ette ootamatusi?
Algusest peale olin teadlik, et mul on vaja tohutult palju õppida, et suudaks võõras kultuuris töötada. Ometi tuli veidi ootamatuna täieliku abituse tunne, mida esimestel kuudel kogesin – seda võib ehk võrrelda uuesti käima õppimisega –, kui ei julge üksi kuhugi sõita, ei tea, mida võib turult osta ja mis võib tervisele kahjulik olla jne.
Olete hariduselt rootsi filoloog. Kas õpitud alast on kuidagi ka Aafrikas kasu?
Rootsi keel on Keenias n-ö koduseks keeleks, sest kõik mu lähemad kolleegid on soomerootslased. Selleks ei ole filoloogiharidus muidugi hädavajalik, kuid näiteks misjonäride koosoleku sekretärina on õpitud eriala mulle küll suureks abiks olnud.
Mis on misjonäritöös kõige raskem?
Kõige raskem on otsustada, keda aidata ja kelle abistamisest loobuda – ei ole võimalik aidata kõiki, kes abi küsivad. Hirmus raske on öelda «ei» inimesele, kes on sinult abi tulnud küsima. Paraku on see misjonäri argipäeva osa.
Milline on 21. sajandi misjonäri töö?
Loomulikult on otsene evangelisatsioon ja kogudusetöö endiselt misjonitöö väga oluline osa. Kuid sellega misjonitöö ei piirdu. Diakoonial on meie töös väga oluline roll, aga seegi ei ole mitte lihtsalt kausikese supi jagamine näljastele, vaid püüame pigem aidata inimese elu taas jalgele, et ta suudaks hiljem omal jõul toime tulla. See on hirmus oluline abivajaja inimväärikuse taastamiseks.
Selles mõttes on meie AIDSi-orbude koolitusprojekt tegelikult diakooniatöö projekt – soovime anda noortele võimaluse oma eluga tulevikus paremini toime tulla ja selleks on haridus väga oluline vahend.
Kuidas Teie tööpäev välja näeb?
Suure osa oma tööajast veedan kodukontoris arvuti taga kõikvõimalike kirjatöödega. Rohkem kui 50 noore õppemaksude projekt eeldab ju teatud «paberimajandust», lisaks sellele ka erinevad artiklid ja aruandlus Soome, nii juhtkonnale kui ka misjoniinfoks. Ennelõunati on tihtipeale ka kokkusaamised õpilastega, kellel on kooliga seoses mõni mure, või mõne projekti kaastöölisega, kes noori koolides külastavad.
Pärastlõunati on enamasti veidi rohkem aega kirjatöödele keskenduda. Umbes selline on üks tavaline päev kontoris, kui ei tule mingeid suuremaid ootamatusi, näiteks elektrikatkestuste (üsna tavalised Keenias, see välistab ju töö arvutiga) või muu taolise näol.
Hoopis teine lugu on aga nn Kisumu-päevadega – linnas asjaajamiste päevadega. Ühe sellise reisi ettevalmistamine võtab juba sageli pool päeva aega ja tegemiste nimekiri saab pikk.
Linna asjaajamised varieeruvad õppemaksude pankadesse maksmisest kuni autoteeninduseni või paljundusmasina remonti viimiseni, lisaks kõik muu, mis sinna vahele jääb. Et asjaajamised oleks võimalik sooritada ühe päeva jooksul – seda Aafrika oludes, kus peaaegu midagi ei toimi nii, nagu oodatud –, see vajab detailset läbimõtlemist ja hoolikat koordineerimist ning valmisolekut vaatamata kõigele plaane muuta.
Miks on Soome misjoniseltsidel nii palju naismisjonäre?
Oleme kolleegidega ise ka imestanud, et enamik misjonäre on naisterahvad. Keegi ütles kord, et naised on Jumala kutsele vastuvõtlikumad ja julgemad sellele järgnema. Ma ei tea, võib-olla. Naismisjonärid on ju tegelikult hilisema aja suundumus, näiteks 19. sajandil olid enamik misjonäridest mehed.
Ei saaks küll öelda, et misjonäriamet oleks eriti naiselik amet. Mõtlen siinkohal kõigile autoratastele, mis tuleb ise ära vahetada, ja arvutitele, mille «hingeelu» tuleb tundma õppida, et töö sujuks, ja paljudele muudele praktilistele n-ö meeste töödele, mis olude sunnil tuleb ise ära teha.
On siis misjonäride tööjaotuses ka «naistetööd» ja «meestetööd»?
Loomulikult on tööjaotus, eelkõige oluliste sisuliste ülesannete puhul. Jutlustamine on näiteks üks tähtis ülesanne, mille jätame meeste hooleks. Ja naiste ülesanded on enamasti diakooniatöö või pühapäevakoolitööga seotud. Eri misjoniorganisatsioonides see muidugi varieerub, saan rääkida vaid oma lähetajaorganisatsiooni eest.
Mille poolest Keenia kristlased sarnanevad näiteks Eesti või Soome kristlastega (või erinevad meist)?
Meil kõigil on üks Issand ja Päästja, see tähendab, et me kõik oleme vennad-õed Kristuses. Samas on väga palju erinevusi. Mulle on alati tundunud, et Keenia kristlased elavad oma argielu tihedamalt koos Jumalaga; neil on Taevaisa vastu suurem usaldus kui meil. Osalt on selle taga tohutu vaesus, milles enamik neist elab.
Neil ei ole võimalust loota omaenda edukusele või erinevatele sotsiaalsetele garantiidele; neile on üheselt selge, et üksnes Jumala abiga võivad nad eluga toime tulla. Lääneriikides loome me – ka kristlased – endile pettekujutlusi, et saame ise hakkama. Meil on nii palju õppida Aafrika vendadelt-õdedelt!
Keenia elanikkonnast enamik (umbes 70%) on kristlased. Kas ka meie maa vajaks misjonäre?
Jaa, Eesti vajab misjonäre. Ja vajab palju eestpalveid, et eestlaste hulgas võiks tekkida uus vaimulik ärkamine.
On Teie viimased Keenias viibimise kuud. Mis saab edasi?
Minu tööperiood on, jah, lõppemas. Ma ei unista otseselt uutest misjonimaadest, kui see on Jumala plaan ja tahe, tulen ehk siia tagasi. Kuid praegu ei ole veel selgust, kus ja mis ülesanded Taevaisa mulle edasiseks on mõelnud. Nende aastate jooksul Keenias olen õppinud rohkem Taevaisa usaldama ja Tema plaanis elama.
Küsis
Lea Jürgenstein

Üks kommentaar artiklile “Südame kutsega misjonär Rael Leedjärv”

  1. Jah ütleb:

    mõistus pole asja juures üldse osalenud, seda võib uskuda küll.

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)